Saksamaa muutub Euroopa probleemiks

Tänapäeval on Saksamaa omaks võtnud “rohelise energia” ideoloogiad ja süsinikdioksiidivaba ühiskonna – sellise ühiskonna, mis ei eralda enam CO2-te. Sakslased näivad ideoloogiasse tõsiselt suhtuvat ja nad suhtuvad alati kõigesse tõsiselt. Kui nad on ideoloogia omaks võitnud, võib olla raske nende meelt muuta.

Nii tuli võimule kantsler Angela Merkel (2005–2021). Paljud unustavad, et ta ei tulnud äärmusroheliste vasakpoolsete seast, kuigi tema tegude järgi otsustades võiks nii arvata. Tegelikult tuli ta CDU/CSU-st, Saksamaa paremtsentristlikust parteist.

Merkeli saavutused on selged: 1) Saksamaa demograafiline islamiseerimine, avades uksed saksa kultuurile võõraste migrantide tulvale, kes ilmselt ei tunne huvi selle kultuuri vastu; 2) Saksamaa energeetika allutamine Venemaale, 3) Saksamaa tuumaenergia hävitamine.

Merkeli lahkumisega leiab Saksamaa end kiirenevast vaesumise trajektoorist. Süddeutsche Zeitungi andmetel prognoosib Saksamaa majandusministeerium nüüd 2024. aastaks 0,2% SKP kahanemist, mis muudab oma varasemat 0,3% kasvu prognoosi. Saksamaal seisab ees ka tööstuse häving.

Näiteks BASF, mis on Saksamaa tööstussektori lipulaev aastast 1865, sümboliseerib riigi tootmisvõimsust. Ligi 400 tootmisüksusega 80 riigis ja selle süda jääb Saksamaale Ludwigshafenisse, kus ettevõttel on suur kompleks 200 tehasega ja kus töötab ligikaudu 39 000 inimest. Sellest keskusest on aga hiljuti saanud BASF-i väljakutsete keskpunkt.

Viimase kahe aasta jooksul on ettevõte konkurentsivõime puudumise tõttu sulgenud ühe oma kahest, mille tulemuseks on 2500 töökoha kaotus, selgitab Chemical and Engineering News. BASF koges ka 2023. aastal olulist langust, müük langes 21,1% ja korrigeeritud kasum 60,1%. Lisaks sellele teatas BASF hiljuti kavast kärpida Ludwigshafenis kulusid täiendava 1,1 miljardi dollari võrra, mis ennustab edasist töökohtade kärpimist.

Selle tööstuskatastroofi tagajärjel seisab Saksa võimukandja silmitsi võimaliku mässuga teatud ühiskonnakihtides, nagu näitasid hiljutised Tüüringi, Saksimaa ja Brandenburgi piirkondlikud valimised, mille käigus tõusis esile parempoolne AfD partei, kes nõuab, et Saksamaa jätaks hüvasti rohelise energia müütidega, mis hävitavad tema tööstust.

Võis loota, et Saksa parempoolsed on Merkeli katastroofist mõne õppetunni saanud. Ei ole. Föderaalküsitlused ja hiljutised piirkondlikud valimised näivad üht, ennustades vasakpoolsetele katastroofi, samal ajal kui paremtsentristlik CDU/CSU ja parempoolne AfD on tõusuteel.

Kuigi loogika nõuab, et paremtsentristid ja parempoolsed, kellel on koos suur enamus, valitseksid – nende poliitilisi läheduse tõttu, olgu siis rände või energia vallas, on palju ühist –, on paremtsentristid selgelt väljendanud oma täielikku keeldumist valitseda koos AfD-ga, igal viisil.

See sunnib CDU-d kaaluma homset valitsemist koos… Rohelistega, Euroopa kõige radikaalsema vasakäärmuslasega (koos Belgia ja Prantsusmaa keskkonnakaitsjatega) – parteiga, mis on CDU-le rände-, keskkonna- ja tuumaküsimustes enim vastupidistel seisukohtadel. Saksamaa energiaressursside hävitamise eest vastutav liikumine, Venemaa režiimi otsene kaasosaline ja selle patrooni all olev erakond Rohelised, kes allkirjastasid ja tähistasid Saksamaa tuumaelektrijaamade demonteerimist keset sõda Ukrainas, isegi pärast gaasijuhtme Nord Stream 2 hävitamist; tuumaelektrijaamad, mis olid veel töökorras ja oleksid võinud jätkata odava energia tootmist aastaid.

Kas CDU valmistub tegelikult sulgema piire koos nendega, kes tahavad piire kaotada saata tagasi integreerimata rändajad, hoolimata roheliste vastuseisust asuda väljasaatmisele; alandada energiahindu just nende poliitikate autoritega, mis põhjustasid hindade plahvatusliku tõusu, ja astuda vastu islamismile selle kõige pühendunumate liitlaste abiga?

Seda koostööd soodustab ideoloogiline lähenemine: nii CDU kui ka rohelised usuvad Energiewende (“energiaüleminek”) vajalikkusesse. Fossiilkütuste ja tuumaenergia kaotamine tuleb asendada “taastuvenergiaga” – peamiselt tuule- ja päikeseenergiaga –, mis on vahel saadaval, sageli kättesaamatud ja piiratud praktilise kasutusega.

Ilmastikutingimused mõjutavad tohutult tuult ja päikest. Päikesepaneelid toodavad vähem pilvistel päevadel ja tuuleturbiinid vähem tuulevaiksetel perioodidel. See varieeruvus raskendab ühtlase energiaväljundi tagamist.

Paremtsentristlik CDU toetab turumajandust, Atlandi allianssi ja Saksamaa tööstust, kuid järgib ka keskkonnakaitsjate ideoloogiat. See seisukoht aitab selgitada, miks Euroopa Rahvapartei (EPP), Euroopa Parlamendi suurim fraktsioon, milles CDU on liikmepartei — määras Euroopa Komisjoni juhiks Ursula von der Leyeni. Tema Euroopa Liidu juhtimisel kukub majandus kokku, tööstus hääbub ja islamism vohab. Väidetavalt pole sellel kõigel tähtsust, sest eurooplastel on Püha Graal: “energiaüleminek” süsinikuvabale Euroopale ja rohkem regulatsioone kui kõigil teistel tsivilisatsioonidel kokku.

Kahjuks on see poliitika absoluutne müüt. “Null süsinikusisaldusega Euroopat”, mis on füüsiline võimatus, ei saa kunagi teoks. Isegi kui see nii oleks, ei oleks sellel mingit tähtsust süsinikdioksiidi heitkoguste globaalsel plahvatuslikul kasvul. Euroopa tekitab vaid 8% ülemaailmsest CO2 heitkogusest. Isegi kui Euroopa lakkaks olemast, muudaks see ülemaailmset CO2 heitkogust vähe. Euroopa tööstuse hävitamine Saksa parempoolsete poolt ei mõjutaks kliimat – null.

Tänapäeval, kus keskkonnakaitsjad reklaamivad “süsinikuvaba ühiskonda” ja “100% taastuvenergiat”, on Saksamaa end müütidesse lukustunud vaevalt vähem kui eelmise sajandi Lebensraumi ideesse. Täna, nagu eile, võivad need müüdid hävitada mitte ainult Saksamaa, vaid kogu Euroopa.

Kas ei oleks CDU-l konstruktiivsem kaaluda koos AfD-ga valitsemist, et Saksamaa ja Euroopa sellest hundirattast välja tuua?

Drieu Godefridi, esseist