02.11.2024
Briti konservatiivide uus juht.
Suurbritannia pole riikliku ideoloogia järgi eriti kunagi püüelnud olema inglaste, šotlaste, ueilslaste ja iirlaste rahvusriik, vaid on seadnud esiplaanile positsiooni olla kunagise Briti impeeriumi emamaa, mistõttu on sinna voolanud ohtralt rahvast kogu Rahvaste Ühendusest.
Muidugi on kultuurikonflikt ka seal süvenemas ning põliselanikud ja moslemid on lausa nugade peal, sest islam võtab iidses Albionis juba kalifaadi mõõtu. Aga Suurbritannia poliitikas on palju endiste kolooniate rahvast. Just brittide Konservatiivne Partei tõi võimu juurde suure hulga poliitikuid, kelle juured on endises Briti Indias, Aafrikas või Kariibidel: Londoni linnapea Sadiq Khan, endine peaminister Rishi Sunak, eksministrid Suella Braverman, Priti Patel ja veel paljud teised. Šotimaa Rahvuspartei kunagine esimees aga oli Humza Yousaf – seega on riigi vallutanud endiste kolooniate rahvas.
Muidugi on nende inimeste seas neid, kes levitavadki oma kodumaa traditsioone ja ideoloogiaid, nagu Londoni linnapea Sadiq Khan, kuid samas on terve rida neid immigranditaustaga poliitikuid, kes võitlevad massimigratsiooniga või takistavad „uusväärtuste“ levikut. On koguni märgitud, et Suurbritannia valge eliit on märksa vasakliberaalsem kui immigrantidest poliitikud. Põhjus võib olla selles, et nende poliitikute esivanemad põlvnevad näiteks Indiast, nad rändasid Aafrikasse, kus töötasid ametnikena Briti koloniaalsüsteemis ning Musta Mandri riikide iseseisvudes aeti nad sealt koos valgetega minema – ja nad tulid Euroopasse.
Nüüd aga saab nii, nagu Šotimaa Rahvuspartei etteotsa sai kord pakistanlane Humza Yousaf, Briti konservatiivide liidriks aafriklanna, kes kummalisel moel vaenab liberaalset ideoloogiat.
Woke-ideoloogia vastane kandidaat Kemi Badenoch (Olukemi Olufunto Adegoke Badenoch) võitis laupäeval Ühendkuningriigi konservatiivide uue juhi hääletuse, vahetades parteijuhina välja Rishi Sunaki, kes lahkus pärast konservatiivide suurt kaotust tänavu juulis toimunud valimistel.
44-aastane Badenoch saavutas kahe kandidaadi konkurentsis parteiliikmete 57-protsendise toetusega esikoha, võites endist immigratsiooniministrit Robert Jenrickit.
Naispoliitik lausus, et parteijuhiks saamine on tohutu au, kuid “ülesanne, mis meie ees seisab, on raske”. “Peame olema ausad selles, et tegime vigu ja lasime standarditel libiseda,” rääkis ta. “On aeg asja kallale asuda, on aeg uueneda.”
Uue juhi ees on ülesanne lõhenenud ja nõrgenenud partei, mis tänavu suvel pärast 14 aastat kestnud valitsemist võimult tõrjuti, uuesti ühendada.
Badenochist saab opositsiooni ametlik juht ja ta seisab igal kolmapäeval alamkoja küsimuste voorus vastamisi leiboristist peaministri Keir Starmeriga.
Samuti peab ta kavandama strateegia avalikkuse usalduse taastamiseks, pidurdades samal ajal toetust Brexiti käilakuju Nigel Farage’i juhitud immigratsioonivastasele parteile Reform UK.
Kuid olles teinud kampaaniat parempoolsel platvormil, seisab Badenoch edaspidi silmitsi raskustega olukorras, kus tooride parlamendiliikmete hulgas on hulk märksa tsentristlikuma vaatega poliitikuid.
Londonis Nigeeria päritolu peres sündinud ja Lagoses üles kasvanud Badenoch kutsub üles pöörduma tagasi konservatiivsete väärtuste juurde, süüdistades oma parteid järjest liberaalsemaks muutumises, näiteks soolise identiteedi küsimuses.
Ta kirjeldab end asjadest otsekoheselt kõnelejana, mis on aga kampaanias probleeme tekitanud.
Immigratsiooni käsitledes ütles Badenoch, et “mitte kõik kultuurid pole võrdsed”, kui otsustatakse, kellel peaks olema lubatud Ühendkuningriigis elada.
Talle sai osaks kriitika, kui ta väitis, et väikeettevõtjate osaks saav rasedus- ja sünnituspalk on “üleliigne” ning täiendavat furoori tekitas ta naljatamisega, et kuni 10 protsenti Suurbritannia poolest miljonist riigiteenistujast on nii kehvad, et nad peaksid olema vangis.
Igal juhul saavad konservatiivid enda liidriks värvika tegelase, kellega Suurbritannia poliitikas igav ei hakka.
Hiljuti tuli linale film, kus Inglise kuningannat Anne Boleyni oli kujutatud mustanahalisena, üks aafriklannast äärmusaktivist on kirjutanud paskvilli sellest, kuidas kogu Suurbritannia ajalugu on täis musti ja nüüd ongi Ühendkuningriik värviline. Või õigemini, ta on üha enam oma endiste kolooniate nägu.
Uued Uudised