Valitsus õõnestab Eesti julgeolekut

Eesti rinderiigina ehk Venemaa piiririigina ei saa endale lubada sellist poliitikat, mida ajavad Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid – nende tegevus seab riigi võimaliku sõjalise konflikti ajal suurde ohtu.

Esimene probleem on Reformierakonna algatatud massimigratsioon. Üha kasvavate migrandikogukondade rahvas ei hakka sõja korral Eesti eest sõdima – ega nad selleks siia tulnud, nad tulid rahulikku ja jõukat elu otsima. Kui keegi selles kahtleb, siis mõelge näiteks Türgis elavate eestlaste peale – kas nemad läheksid mingi suurema konflikti puhul Türgi armeesse?

Seega on migrandid kriisi korral pigem koormaks, sest nad on esimesed põgenejad (koormates evakuatsiooni), olukorrale jalgu jäädes on nad vihased riigi peale, nad võivad radikaliseeruda ja algatada kohapeal rahutusi, mis nõuab jõustruktuuridelt suurt lisategutsemist. Jutt käib siin ennekõike kolmanda maailma rändlejatest.

Suureks probleemiks kujunevad sõjalise kriisi korral slaavlased, sealhulgas ukrainlased. Ei maksa arvata, et ukrainlased hakkavad Eestit kaitsma – nad põgenesid kodumaalt sõja eest, miks nad peaksid siin relva kätte võtma? Nad lahkusid kodumaalt ega tahtnud teda aidata tagalatöödeski – miks nad peaksid Eestis üldse ühiskonda aitama?

Eesti venelased, olgu nad kodakondsed, hallipassirahvas või Vene kodanikud, on üldse määramata jõud – keegi ei tea, kas veri on paksem kui vesi? Ehk kas lähtuvad nad rahvusest ja ajaloolise kodumaa juurtest või siiski uue asukohamaa poliitikast? Arvestades seniseid meeleolusid, on suured kahtlused selles, kas nad tahavad olla NATO poolt (keda on neile juba Nõukogude ajast serveeritud kui põlisvaenlast) ja Venemaa vastu, kus sõdivad omad vene noormehed.

Igal juhul tuleb ka venelaste puhul suur hulk inimesi, kellel tuleb sõdivas riigis “silm peal hoida”, mis eeldab tohutu ressursi panekut sisejulgeolekule. Kui Venemaa peaks suutma pisutki Eesti territooriumile tungida, on venekeelse kogukonna lojaalsuse ülekandumine enam kui tõenäoline. Ja seda kogukonda valitsus aina suurendab venekeelsete sisserände kaudu, õhutades samas rahulolematust siinsete õigeusklike seas Kuremäe kloostri vaenamisega – religioossed inimesed võtavad seda väga südamesse.

Ainsad, kes Eestit tõsiselt võiksid kaitsta, on eestlased ise, kellele on see kodumaa, kellel pole kuskile mujale minnagi ning kellel on siin kodud ja esivanemate hauad. Ja nende kaitsetahet on Eesti riik läbi aegade maha surunud, kasvõi ülemäära NATO liitlaste abi võimendades ehk luues narratiivi “küll liitlased meid kaitsevad”.

Kõige selle juures on liberaalide valitsetavas riigis maha surutud rahvusmeelseid tundeid ja ülistatud üleilmastumist, esiplaanile tõstetakse võõraid ja eestlust häbenetakse, rahvuslust käsitletakse justkui midagi väga negatiivset – kõvasti on seega puudu eesti patriotismist, mis paneks noored mehed valmisolekusse kodumaa eest võidelda. Muuhulgas on sotside ja siseminister Lauri Läänemetsa eestvedamisel demoniseeritud Eesti sõjameeste vastupanu bolševismile 1944. aastal.

Karta on, et kaitsetahtega saab Eestis olema sama, mis on Ukrainas – osa läheb patriotismist ja kohusetundest, osa hakkab viilima ja põgenemisteid otsima. Muuhulgas kasvatab riik juba ette uusi põlvkond, kellest sõjamehi ei saa – kui noored hakkavad loomadeks (kvadroberid), vahetavad sugu või on sootud, kui nad on haaratud kliimahüsteeriast, siis nendest kodumaakaitsjaid ei kasva.

Praeguste arengute jätkudes saab Eestis multikultuurne europrovints, migratsiooniühiskond, millel pole siin juuri ja sellest lähtuvalt ka kaitsetahet, eestlased aga surutakse sedavõrd nurka, et neil pole varsti enam mille eest võidelda. Kui kodu on kaevanduse, tuulepargi või laskeala alla kadunud, kui maksupoliitika on inimesed vaeseks teinud, kui eestlased on kodumaal vähemuses, kui riigi üle otsustab kauge Brüssel, siis pole ka põhjust enam relva kätte võtta.

Ja selles suunas valitsus kogu ühiskonda “nügibki”, tehes justkui teadlikult kõik, et kaitsetahe kaoks…

Uued Uudised