14.11.2024
Martin Helme
Alates sellest ajast, kui me selle koosseisu alguses proovisime takistada mandaati mitteomavat liberaalse agenda ülerullimist, ja pärast seda, kui meil siin on põhimõtteliselt kodukord koos viisakusega aknast välja visatud, ei ole tegelikult mõtet teeselda, et meil on säilinud ja meil toimib igapäevaselt normaalne demokraatlik parlamentaarne protsess.
Kui me siin niimoodi kõnesid peame ilusti ja küsimusi küsime ja esitame oma muudatusettepanekuid Riigikogu komisjonidesse, siis see on mõnes mõttes kaasaaitamine koalitsiooni ja liberaalse režiimi teesklusele, et meil tegelikult Eestis veel toimib parlamentarism ja demokraatia. Ei toimi! Seda ei ole olemas.
Võib muidugi ju küsida, et mis ma siin puldis siis üldse teen, et võiks ju kohe koju magama minna. Aga meie kohustus saadikutena oma valijate eest on siiski seista, nende seisukohtade ja poliitiliste valikute eest ja näidata, et me ei ole alla andnud, me ei ole loobunud.
Aga kui nüüd tulla siis eelarve juurde, no kuidagi natuke humoorikas on kuulata. Täna siin peaminister esitas valeväite, et EKRE oli see, kes tõi Eestisse Pariisi kliimaleppe. Ei, ei vasta tõele, lihtsalt ei vasta tõele, ei toonud, olime vastu. Kyoto vastu me hääletada ei saanud, sest sel ajal me ei olnud minu parlamendis, aga Pariisi kliimaleppe vastu me hääletada saime. Ja küllap tegelikult peeti silmas seda, et Jüri Ratase valitsuse ajal võttis Euroopa Liit vastu endale “Fit for 55” või mis iganes see suur kliimalepe oli. Ja see tõepoolest oli Jüri Ratase valitsuse ajal ja sellele me esitasime nii paksu klade ettepanekuid, mille kõigega me nõus ei tohiks olla ja mida kõike me ei saa teha ja kuidas me ainult tingimustega, teatud tingimustega tohime nõus olla. Ja siis läks Jüri Ratas Brüsselisse ja oli kõigega nõus. Nii et selline see elu on.
Samasugune vale on siit korduvalt puldist tulnud jutt sellest, kuidas aga tegevuspõhise eelarve tõi meile Martin Helme rahandusministrina. Jälle ei vasta tõele! Tegevuspõhist eelarvet hakati juurutama siis, kui Jürgen Ligi eelmisel korral Eesti majandust ja rahandust tuksi keeras. Siis hakati pihta juba tegevuspõhise eelarve nii-öelda sisseviimisega. Seda tegi edasi ka minister Sven Sester. Ja siis, kui oli minu kord rahandusministriks saada, siis oli see põhimõtteliselt juba kõik ära tehtud.
Ja ma muidugi pean ka üle kordama seda, mis siin on läbi käinud vestluse käigus, et see, milline on anum, on üks asi, ja see, millist suppi või millist solki sellega serveeritakse, see on ikka supi‑ või solgikeetja asi. 2019. aasta eelarve oli tasakaalus eelarve ja 2020. aasta eelarve, mille me Riigikogusse tõime enne koroonat, oli ka tasakaalus eelarve. Kõik need legendid, mida meil siin juurutatakse, on piinlikud.
Ja jõuame nüüd eelarve, selle eelarve, selle solgi juurde, mida meile selles panges tuuakse. Peame üle kordama kõik need asjad. Minu meelest tänasel päeval valitsus isegi enam väga ei pinguta, et oma neid tavapäraseid ilusaid loosungeid ja lubadusi, kuidas kõik hakkab paremaks minema ja ilusamaks minema, isegi enam ei pingutata. Nad ise ka teavad, et ei lähe midagi paremaks, ei lähe midagi ilusamaks. See on eelarve, mis toob meile järgmise ringi maksutõuse, mis toob meile järgmise, pikendatud ja süvendatud majanduslanguse, mis toob meile järgmise kihi vaesumist ja viletsust Eestis.
Ja noh, tegelikult lasta ennast sisse tõmmata mingisugusesse skolastilisse vaidlusesse teemal, kui hästi või halvasti see kõik on lahti kirjutatud, avalikkusele selgeks, arusaadavaks tehtud, natukene võib-olla juba on valitsusele appi tulemine.
Me ei peaks sellest rääkima nii palju. Me peaksime rääkima sisust ja see sisu on, et meil on makse tõstev, inimesi vaeseks tegev, Eesti konkurentsivõimet hävitav ja oma olemuselt korruptiivne riigieelarve. Ja selle tõttu loomulikult me tegime esimesel lugemisel ettepaneku tagasi lükata, me tegime praegu ettepaneku katkestada ja koalitsioon veeretab teda edasi.
Aga ühe nii-öelda lõpupunkti peame me siia juurde panema veel. Eelmises päevakorrapunktis me tegime 2024. ehk lõppeva aasta eelarve ümbertõstmisi. 2023. aasta lõpus seisin ma taas siin ja ütlesin, et, kallid sõbrad, see eelarve, mis meile siia toodud on, on täis valet, majanduskasvu ei tule sellist, mida te ennustate, maksulaekumisi ei tule sellist, mis te ennustate, eelarve miinus saab olema suurem kui see, mis te meile ennustate. Ja loomulikult oli mul õigus, kõik läks täpselt nii, nagu ma ütlesin. Ja lisaks sellele oli mul õigus veel selles, et aasta lõpul tõstetakse ümber kõike, mida vaid tahate. See on nii kombeks muutunud juba seda. Nad hakkavad seda raha kulutama nii, nagu neile endale pähe tuleb. Kulutavad selle raha ära ja vaat järgmise aasta lõpus, järgmise aasta oktoobris-novembris saame me jälle, siis 2025. aasta eelarves, tegelikult tehtud kulutusi tagantjärgi õigeks siluda.
Vabandust, mis parlamentarism see on, mis parlamendi kontroll riigi kulude ja tulude üle see on? Mis läbipaistvus see siin on? See on ju kõik demokraatia simuleerimine. Me tegelikult peaksime mitte kaasa mängima sellega.