17.11.2024
Anti Poolamets
16. novembril 1988. aastal võeti vastu suveräänsusdeklaratsioon, mis ütles, et “Eestimaa edasine areng peab toimuma suveräänsuse tingimustes. Eesti NSV suveräänsus tähendab, et talle kuulub tema kõrgeimate võimu-, valitsemis- ja kohtuorganite näol kõrgeim võim oma territooriumil. Eesti NSV suveräänsus on terviklik ja jagamatu.”
See oli suur juriidiline samm iseseisvumise suunas ning Moskvas parajaks šokiks. Deklaratsioonis on õigesti öeldud, et Eesti suveräänsus on jagamatu. Täna seevastu kuulutavad kollase viisnurga lippu lehvitavad eliidikesed, et suveräänsus on täiesti jagatav, jagatav ilmselt nii kaugele, kui nemad seda soovivad, sest põhiseadus liberaale ei sega.
Suur osa seadusandlusest tuleb Euroopa Liidu enamusotsustuste kaudu nagu kohane föderatiivsele riigile. Selle kaudu surutakse peale sõnavabadusest loobumist, suruti läbi pealekaebamisseadus, lugematu hulk normaalset majandustegevust piiravaid direktiive ja määrusi, mis on viimastel aastatel muutunud rohepöörde sildi all nõukogulikuks plaanimajanduseks.
Juba 2004. aastal muudeti Euroopa õigus meie põhiseaduse suhtes ülimuslikuks. Ehk 16.11 võeti ovatsioonidega vastu suveräänsusdeklaratsioon, keelduti Nõukogude Liidu seaduste ülimuslikkusest, et 16 aasta pärast painutada pea Euroopa Liidu seadusandluse ülimuslikkuse alla.
Euroopa Liidu asjade komisjonis näen iga nädal, kui suur hulk otsustusõigusest on Eestilt ära võetud ning kui pahatahtlikult Brüsselit teenivad võimupoliitikud ning nendega seotud ametnikkond olukorda ära kasutab. On palju valdkondi, milles kollane viisnurk meenutab punast viisnurka. Minul kui ajaloolasel on seetõttu palju küsimusi – kas Nõukogude Liidu pikaajaline õõnestustegevus Lääneriikide kommunistlike parteide ning teiste vasakäärmuslike liikumiste toetamise kaudu on vilja kandnud? Kas näiliselt ajaloo prügikasti heidetud Nõukogude Liit suutis Läände jätta sügavama jälje, kui soovitakse uskuda?
Anti Poolamets, riigikogu Euroopa Liidu Asjade komisjoni liige (EKRE)