Eestis võimul olevad ilmalikud vasakpoliitikud ei tea mitte midagi religiooni olemusest ja on seetõttu hakanud ajama äärmuslikku poliitikat, mille üheks esindajaks on sots Lauri Läänemets – marksist on pandud kirikut haldama.
Enamik inimesi teab, et juba Nõukogude ajast KGB/FSB kontrollitav Moskva patriarhaat toetab Kremli sõda Ukrainas, kuid selle külgepookimine kõigile õigeusklikele ei ole kuidagi põhjendatud, vaid võib viia pingete kasvuni.
Sekulaarsed poliitikud ei saa aru sellest, mida usk inimestele tähendab. Üks näide islamist. Kui pilaajakiri Charlie Hebdo alustas pilapilte avaldamist prohvet Muhamedist ja sattus seetõttu terrorirünnaku alla, suhtus islamimaailm rünnakusse pigem hästi.
Üks islamiasjatundja ütles selle peale: “Prohvet Muhamed ei ole lihtsalt Koraani tegelane, ta on moslemile nagu pereliige ja rünnak tema vastu on sama, mis rünnak pere vastu.” See seletab ka seda, miks suhtusid toimetuse ründamisse leplikult ka mõõdukad ja samuti niiöelda pühapäevamoslemid.
Vene õigeusuga on sama lugu. Pärast Eesti taasiseseisvumist on siinne venelaskond muutunud tublisti religioossemaks – ilmselt on see osake kaotatud identiteedi (Vene impeerium Nõukogude Liidu näol) kompenseerimisest teise, religioosse identiteedi kaudu, läbi õigeusu. Igal juhul võib Nevski katedraali sisenemas näha väga noori inimesi – ka vene sportlased käivad enne võistlusi kirikus küünalt läitmas.
Eesti venelased ei pruugi pooltki nii valusalt võtta Vene kodanike valimisõigusest ilmajätmist, kuivõrd nad võivad valusalt võtta rünnakut nende religiooni pihta, sest see on osake nende identiteedist. Nad ei pruugi ka kriitikat Moskva patriarhaadi pihta võtta nii valusalt kui rünnakut Pühtitsa kloostri vastu. Kreml ja patriarhaat jätavad võib-olla lojaalse Eesti kodanikust venelase külmaks, aga religioon ja nunnad kloostris ei jäta – nende ründamine ei meeldi sõna otseses mõttes ühelegi venelasele.
Eesti võimupoliitikud ei saa aru, et religioon on väga mitmetasandiline, kõike ei saa pühkida ühte patta nimetusega Moskva patriarhaat ja siis ära keeta. Lihtne venelane ei pruugi õigeusus isegi Vene impeeriumi tööriista näha, ta näeb selles sidet Jumalaga, sealhulgas läbi vaimulike, ja kui rünnatakse religiooni madalamaidki tasandeid, nunnasid, siis ei jää ta Eestile lojaalseks.
Veel torkab silma see, kuidas poliitikud ei saa aru usuühenduste alluvusvahekordadest ja hierarhiast – neid vaadeldakse nagu mingit firmat, kuid vaimne maailm on midagi muud, ja lisaks kõigele on seal ka lojaalsus täiesti teistsugune. Sundida kogudusi riigi nimel alluvussuhet muutma on ülim naiivsus. Vaadakem arvukaid repressioone läbi ajaloo erinevate usuühenduste vastu, kus usklikud on lasknud ennast pigem tappa kui usust loobunud – midagi sellist on ka praegu alles.
Marksistlikud poliitikud nagu Läänemets seda ei mõista – nemad on harjunud asju nagaani ja tšekaaga korda ajama.
Moskva patriarhaadi kammitsemine on üks asi, usklikele pühade asjade ründamine sootuks midagi muud. Just Kuremäe klooster võib olla see veelahe, mis võib murda venelaste lojaalsustunde ja mitte Eesti kasuks. Käimasoleva Ukraina sõja taustal on see mäng tulega, kui pealtnäha õilis eesmärk ka poleks. Läänemetsa tegutsemises on märke pigem olukorra halvendamise kui parandamise soovist.
Siseministrile ja valitsusele pidanuks nõu andma inimesed, kes tunnevad religiooni läbi ja lõhki. Paraku on Eestis välja kujunenud vasakliberaalne tühistamisühiskond, kus keegi ei julge sildistamise kartuses enam sõna võtta ja nii punamadrused sotside sildi all tegutseda saavadki, mõistmata, et patriarh Kirilli ja tavalise palvetava vanamammi vahel on tohutu vahemaa.
Veelkord – kirik (ka õigeusu oma) on ennekõike usklike suhe Jumalaga, mitte Kremli ja Putiniga.
Uued Uudised