Mistahes sõda, ka võidukas, oleks eestlastele hukatuslik

Hiljuti rääkis üks meie kõrgemaid kaitseväelasi, et suurema sõja korral tuleb võib-olla kogu Eesti evakueerida. Mul ongi tunne, et enamik eestlastest ei kujuta ette, mida sõda meile tähendab. Usutakse midagi Ukraina moodi, kus idas sõditakse, aga Lvivis tuleb karta ainult rakette ja droone. Aga ei, Eestis ei tule midagi sellist, et kuskil Sinimägedes ja Setumaal käivad ägedad lahingud, Tallinnas on ainult ärev olukord, aga Kuressaares on rahulik.

Eesti on väike, Luhanski ja Donetski oblastid kokkupanduna on Eestist pisut suuremad. Pool Eestit on kohe rindejoonel ja teine pool on tõenäoliselt samuti tule all. Kui sõda peaks tulema, on see Vene-NATO sõda, mille alustab Venemaa. See tähendab kohe tulelööke meie NATO baasidele Nursipalus, Ämaril, Tapas ja mujal, tuld infrastruktuuride pihta ja venelaste puhul valimatut lööki ka tsiviilobjektide pihta. Ei tea, kui palju suudavad liitlased neid droone-rakette alla võtta, aga tulemeri on siin kindlasti lahti, kui NATO ja Venemaa vahetavad lööke. Kuna liitlaste täiendus ei pruugi kohe kohale jõuda, on reaalne vähemalt osa Eesti ajutine okupeerimine, seda viienda kolonni toel.

Meid on vähem kui miljon ja eestlaste füüsiline hävitamine pole raske, piisab sellest, kui maha tappa nooremad mehed ja naised. Kui eestlaskond hajutatakse evakuatsiooniga üle ilma laiali, siis ta hävineb teiste sekka lahustudes, meie idenditeeditunnetus pole eriti tugev, liberaalide valitsemine on seda kõvasti nõrgendanud. Sõjast purustatud maale poleks meil kerge naasta.

Sõda nii väikesel maalapil ja nii väikese rahva pihta oleks hukatus. Ukrainlasi on 40 miljonit ja nad on põhjalikult räsitud, meie oleksime sellise sõja peale juba hävinenud. Me peame tegema kõik, et sõda siia ei jõuaks.

Mina lahingüksuse kaitseliitlasena olen muidugi kohe sõjas. Ma ei saa ega tahagi teisiti, oma riigi kaitsmine on minu kohustus. Aga sõja ärahoidmine ja eestlaste riigi säilitamine on ülim kohustus meile kõigile.

Jüri Kukk, toimetaja