Neljapäeval Riigikogus toimunud kliimaarutelul nentis EKRE saadik Anti Poolamets, et ennast kliimavõitlejateks pidavad esinejad ei oska samas vastata elementaarsematelegi küsimustele teemade kohta, mida käsitletakse juba põhikoolis.
“Ma pean ütlema, et koalitsioon küll seda eriti olulise küsimusena ei käsitle. Ma ei näe neid lihtsalt siin, kuigi antud teema on riiklikult olulise teemana siin kenasti välja kuulutatud. Kus nad on? Rõdud on tühjad, ajakirjanikke ei ole. Igav on, tegeldakse mõne teise teemaga. Aga vähemalt arvan, et see debatt võiks just nimelt huvitav olla, sest on vähe asju, mis meie majandust nii palju mõjutaks kui tulevane kliimaseadus ja kogu kliimapoliitika. Eks see on avaliku debati saamatus ajakirjanduse poolt.
Ja muidugi on kogu see debatt ühte väravasse. Kardetakse vastuargumente nagu vanapagan välku. Ei julgeta debatti laskuda. Ja nagu me täna nägime, meie tublid eksperdid ei tea VII klassi õpikute tasemel andmeid, mis peaksid tulema peast. Muidugi ajab see naerma, mind ajab ka naerma. Nad ei suuda öelda, milline on CO2 osa atmosfääris, mis peaks une pealt tulema. Nad ei suuda öelda seda, milline on nii-öelda inimtegevuse osa. See peaks üsna une pealt teadlastel tulema. Millest me siis räägime? Seda ei tea ei aktivistid, seda ei tea ei teadlased. Kas on mõtet siis siia pulti tulla?
Rohepööre Eesti moel – see on torm ja tung haruldaste muldmetallide järele, see on fosforiidi kaevandamisest kui taevamannast rääkimine. Rohelised, sotsialistid on kadunud pildilt lootusetult, kui me arutame võimalikku poole maakonna üleskaevamist. Neid ei ole. Ma ei tea, mida nad teevad.
Rail Baltic. Projekt, millele ei ole suudetud nõudlust välja mõelda, mis nõuab mägede kaupa maavarasid. Kõik rohepöörajad on õhinas, valmis kaevama üüratu hulga Eesti maavarasid tarbetu raudtee jaoks. See on rohepööre Eesti moodi! Kahjuks tragikoomiline.
Rohepööre Eesti moodi on maaelu kokkutõmbamine, põllumajandusele uute piirangute seadmine, imekauniste, ürgsete loodusmaastike muutmine ulmelisteks tööstusmaastikeks Tallinna Teletorni kõrguste tuulikutega. See on rohepööre Eesti moodi! Julm, valelik, loodusvaenulik.
12 kvartalit majanduslangust. Efektiivsed olete olnud! Selle peamine põhjus on energiapoliitika. Eesti konkurentsivõime nõrgendamisel on tehtud üüratu hüpe. Kliimakindel majandus, see on elu detailideni reguleerimine ja meenutab mingit uut totalitaristlikku düstoopiat. Putukajahu. Tuulikud. Ärge sööge! Ärge tarbige nii palju!
Noortes kliimaärevuse ja paanika tekitamine. Lapsed kui kliimakahjurid. See on ju düstoopia, mida te ehitate! Ja muidugi on see ebateadus, täielik lõssenkism, mis hakkab laiali lagunema juba praegu. USA valimised kinnitavad, et Pariisi kliimalepe hakkab laiali kukkuma. USA läheb sealt minema. Juba on teatanud, et Argentiina läheb sealt minema. Ja loomulikult enam ei ole ka ajakirjanikud ehk nii araverelised. Ei ole ka teadlased enam nii araverelised, vaid hakkavad rääkima andmetest, mis lähevad vastuollu kliimapanikööride andmetega. Ehk ebaroheline projekt kukub läbi, meie silme all hakkab see mõranema.
Tegelikult on hea teadus kogu aeg olemas olnud. Aga kuidas neile anda grante, kuidas anda uurimistoetusi, kui nad ei räägi seda, mida poliitikud ei taha? See ongi ebateadus Eesti moodi, kahjuks ka rahvusvahelisel tasemel. Aga ma olen uhke nende teadlaste üle, kes ei lase poliitikutel ennast maha väänata, ja neid on tuhandeid läänemaailmas.
Jah, see kliimasektantlus meenutab mulle loodusest võõrandunud inimeste nostalgiat maaelu järele, unistust peenardest ja kõrvitsatest, võib-olla ka loomadest. Aga kuna ei viitsita oma telliskivikvartalist palju kaugemale sõita, sest see nõuab pingutust, loomakasvatus nõuab pingutust, peenarde tegemine nõuab pingutust, maaelu nõuab pingutust, kuidagi peab lapsed kooli ja huviringi viima, siis on parem, kui poliitikud sõidavad edasi-tagasi Hiina, Lissaboni või mõne Kesk-Aasia riigi vahet ja räägivad kliimakaitsest. Lugege oma CO2-jälg üles ja siis ehmatate ise ka ära. Vähemalt üks inimene, kes oma juttu tõsiselt võttis siin puldis: proua Anton, kes ei lenda lennukiga. Minu lugupidamine, vähemalt ise usub oma juttu.
Kõigel sellel on tagajärjed: kliimaärevuse ja -paanika tekitamine noortel. Suitsiidsuse juures märgitakse ära uuringutes, et kliimaärevus on üks põhjuseid üldise depressiivse fooni loomisel. Sündimus – paanika tekitamine, et ärge saage lapsi. See debatt, selline arutelu on paraku reaalsus Lääne ühiskondades. Plakat Saksamaa avalikust ruumist: laps kui kliimatapja. Psühholoogid uurivad, miks see kliimaärevus muudkui kasvab.
Näiteks, kui Donald Trump valiti 2016. aastal, siis üks kliimakirjanik … oli kahekümnendates eluaastates ja ta ütles: ma lükkan kõrvale oma lastesaamise plaani, kuigi ma oleksin väga tahtnud emaks saama. Ta ütles: ma tunnen väga pimedalt seda olukorda, ma tundsin, et ma olen väga vastutustundetu, kui ma saan lapsi. Loomulikult! Majanduslike põhjuste kõrval saab märkimisväärseks põhjuseks teie enda, poliitikute, teadlaste põhjustatud kliimapaanika, kliimaärevus, mistõttu noored ei taha lapsi saada.
Sellepärast on teie tegevustel viljad. Isegi kui see kõik kokku kukub, siis paljud on jätnud lapsed saamata teie vastutustundetu lõssenkismi, teie vastutustundetu kliimapaanika õhutamise pärast. Mõelge selle peale! Ma tuletan teile seda kunagi meelde. Eestis on isegi noortele kliimaärevuse vastased koolitused. See ei peaks nii olema.”