Teisipäeval Riigikogus arutlusel olnud lastekaitseseaduse eelnõu, mis soodustab pedofiilide tegevust, sai EKRE fraktsiooni esimehe Martin Helme poolt karmi kriitika osaliseks.
“See seadus on meie ette toodud ju valedega. Ja selle seaduse läbilükkamine algas valedega. Meie ees on keerulise juriidilise skeemi abil loodud pedofiile laste lähedusse aitav mehhanism. Ja selleks, et mõista, kui järjekindlalt on seda tehtud, tuleb minna tagasi 2022. aastasse, kui toodi eelmine muudatus, mis lõi eeldused tänase muudatuse jõustumisel kogu see pedofiilide aitamine ära teha.
No jäädi vahele! Jäädi vahele selle pedofiilide aitamisega ja esiti isegi ehmusid koalitsioonisaadikud ära sellega ning lugemine katkestati. Hetkeks tekkis lootus, et terve mõistus ja normaalsus on väikese võidu saavutanud siin saalis. Kahjuks see lootus kustutati sotsiaalkomisjoni istungitel.
Ja minnakse edasi samasuguste valedega. Meil käivad siin koalitsioonisaadikud, kes lihtsalt raiuvad täiesti tekstiga vastuolus olevat juttu. Et ei ole! Ei ole, ei ole, ei ole! Kõik on hästi, midagi sellist, mida teie sealt välja loete, meie ei näe! Aga näe, on. Kõik, kes lugeda oskavad, saavad aru, et pedofiile laste lähedusse aitav mehhanism on loomisel.
Ja nüüd mõtleme natukene laiemale taustale. Minul on meeles veel siit eelmisest koosseisust, kus sotsid ja reformierakondlased võitlesid ennastsalgavalt selle eest, et alaealised saaksid minna psühhiaatri juurde ja ka saada psühhiaatrilt rohtusid ilma vanemate nõusoleku ja teadmiseta. Kuidas meil siin ahastati, et EKRE ei hooli noortest, EKRE ei hooli lastest, EKRE tahab lastele halba, kui ta võtab vanemliku vastutuse sealt vahelt välja. Tegelikult ei hoolitud ju ise ka lastest, vaid vastupidi, loodi veel üks mehhanism, mis lõhub perekonda.
Ja nüüd me näeme, kui õõnes ja valelik on kogu aeg olnud see jutt lastest hoolimisest. Meile on toodud Riigikogusse lastekaitseseaduse nime all seadusemuudatus, mis ei aita mitte lapsi, vaid aitab pedofiile. Ja alguses võis ju siin isegi rääkida, et oi, meil on siin mingisugune Riigikohtu lahend, mille pärast me peame siin mingi muudatuse tegema, ja meil on siin mingisugune asi ja ups, meil on siin kogemata sõnastusega läinud nii ja naa.
Aga nüüd on selge. See seaduseelnõu on käinud mitu korda komisjonis lugemisel, siinsamas saalis kaks korda ennem lugemisel. Nüüd on selge, et tahetaksegi teha pedofiilide elu lihtsamaks. Mitte mingit muud selgitust sellele, miks edasi rammitakse lastekaitseseaduse nime all lastevaenulikku asja, pedofiile aitavat asja, ei saa olla kui see, et nii tahetaksegi. Kui midagi tehakse ja see niimoodi läheb, siis see ei ole ju kogemata. Kui niimoodi tehakse juba mitmendat korda järjest olukorras, kus teile kõrva karjutakse, et jätke järgi, te teete lastele liiga, siis järelikult te tahategi lastele liiga teha, järelikult te tahategi pedofiile aidata! Siin ei ole ju mingit muud varianti.
Eesti on olukorras, kus meil on iibekriis. Eelmisel aastal sündis 10 000 last, sel aastal sünnib veel vähem lapsi, järgmisel aastal peaaegu kukume läbi kõikide põrandate, ennustatakse, et 8000 last sünnib. 3000 last aborditakse Eestis aastas, rohkem veel natuke. Me oleme totaalses iibekriisis.
Eesti on noorte enesetapu kriisis, 2,5 korda kõrgem enesetapu proportsioon on teismeliste inimeste hulgas Eestis võrreldes Euroopa riikidega. 2,5 korda kõrgem! Ja siis tuuakse lastekaitseseaduse nime all tuuakse siia saali seadus, mis aitab pedofiile!
Ja siis me mõtleme, midagi küll tegema peaks. Ei tea küll, kuidas see asi nii hapu on! Äkki Sotsiaalministeerium teeb mingi analüüsi ja palkab kellegi juurde ja konsulteerib midagi? Neil on väljatöötamiskavatsus sellega.
Kuulge, kui te lasete pedofiilidel märatseda, siis noored, kelle elu hävitatakse, panevadki oma käe enda elu külge. Inimesed, kellel on laste saamise iga, ei julgegi selles riigis lapsi saada, nad ei julge last lasteaeda viia, last kooli viia, last trenni viia. Ma ei julge mõeldagi, mis toimub lastekodudes, sest koolis või trennis või lasteaias on vähemalt lapsevanemad juures, kes kuulevad oma lastelt, mis seal päeval toimunud. Kes nende eest lastekodus seisab? Need inimesed on täitsa hakklihamasinasse visatud.
Seda te teete lastekaitseseaduse nime all ja vangutate pead: ei-ei-ei, seda pole olemas! Teie silmad valetavad teile! Te loete selget eestikeelset teksti, panete sinna kõrvale teise paragrahvi ja kolmanda paragrahvi ja saate kokku, mis te saate, aga tegelikult seda ei ole, mis te saite. Tegelikult seda ei ole!
Ja kui siis tekib küsimus, miks te teete seda, siis ega väga palju vastuseid ei ole. Esimene vastus, millele ei taha jõuda, aga paratamatult ju jõuab: Eestis on võimul pedofiilide maffia. No me teame, siin saalis istub ka inimene, kes jäi vahele oma kasulaste pildistamisega, alaealiste kasulaste paljaste piltidega. Kas partei tegi midagi temaga? Mõistis hukka, viskas fraktsioonist või erakonnast välja? Ei, premeeris komisjoni esimehe kohaga, premeeris valimistel hea kohaga väga heas ringkonnas. Keegi ei teinud midagi. Kas ajakirjandus tegi midagi? Ei, ajakirjandus hakkas kaasa tundma, vaesel inimesel on raske elada selle koormaga.
Meil märatseb riigis pedofiilne maffia. Ja mida teeb see saal siin? Rahvasaadikud, mida teete teie siin? Aitate kaasa pedofiilse maffia märatsemisele! Teate, mis ma ütlen teile. Teil niikuinii südametunnistust ei ole – kui te olete liberaalid ja vasakpoolsed, siis te ei teagi, mis asi see on. Aga mingisugune poliitiline enesealalhoiu instinkt võiks olla, aga seda ka teil ei ole, sest teil on e-valimised, teil ei ole vaja enesealalhoiuinstinkti.
Aga kosmoseseadused kehtivad ikka. Üks rahvas, mis ei kaitse oma lapsi, ei saa edasi kesta, ei vääri edasikestmist. Meile kõigile tõmmatakse vesi peale, kui me sellega jätkame.”