04.12.2024
Tuulik
Riigikogu aseesimees Arvo Aller (EKRE) põrkas oma visiidil Järva- ja Viljandimaale kokku inimeste suure murega kerkivate tuuleparkidega – probleemideks on võimalik tervisekahju, otsene ja kaudne looduskahju, aga ka majanduslik kahju. Lisaks ülekaalukas avalik huvi.
Mulgi vallas tõusis see teema üles seoses naabrite Saarde valda rajatva hiiglasliku tuulepargiga.
Kui veel kümmekond aastat tagasi räägiti õhinal digitiigrist, mis tõi Eestile kuulsust üle maailma, siis nüüdseks on see asendunud rohetiigriga, kes on võtmas meie kodumaad oma surmavasse haardesse. Muinasjutte rohelisest energiast ei usu enam keegi – me teame, et rohetiigri naha all tuksub naftajanuline süda.
Kuid rohetiiger ei janune ainult nafta järele: menüüs on vask, liitium, nikkel, koobalt ja haruldased muldmetallid, nagu neodüüm, praseodüüm ja samaarium. Kui kümnetes hektarites mõõdetavad päikesepargid neelavad põllumaad, siis Eestisse kavandatavad sajad tuulepargid vajavad kümnetes miljonites tonnides kruusa, killustiku ja betooni, milleks vajalike karjääride pindala saab mõõta ruutkilomeetrites. Tuulikuplatsid, montaažiplatsid, juurdepääsuteed, maakaablid, kõrgepingeliinid – neid ei rajata mitte kasutuks jäänud tööstusmaastikule, vaid looduskaitsealade kõrvale, metsadesse ja väärtuslikule põllumaale. Kuid sellega asi ei piirdu, sest suvalise graafiku alusel töötavad tuugenid vajavad enda kõrvale samaväärsel hulgal juhitavaid elektrijaamu.
Kui kõik plaanitu ükskord teoks saab, on pea kogu Eesti muutunud tohutuks elektrijaamaks, mis kaetud ämblikuvõrguna kulgevate kõrgepingeliinide rägastikuga. Ning kõige selle vahel laiuvad meteoriidikraatritena auklikuks näritud põllud.
Elektrihind aga ei lange, ega saagi langeda, sest kõige selle kolossaalne maksumus tuleb kohalikul tarbijal kinni maksta, mis majanduse seaduspärade tõttu kandub edasi toodete ja teenuste omahinda, ainult kiirendades Eesti inflatsiooni ja majanduse allakäiku. Kirsiks tordil on aga hiigeltuugenite laastav mõju paljude Eesti inimeste tervisele, mille eest hoolitsemine peaks olema kiiresti kahaneva rahvaarvu tõttu riigi prioriteet number üks. Tuuleparkide kahjulikus mõjus inimese tervisele ei ole kahtlust – see on vääramatult tõendatud nii laborikatsetega kui ka reaaloludes teostatud mõõtmiste abil. Meie enda kõige targemate ja andekamate teadlaste nõuandeid eirates kujundab valitsev klikk Eestist apokalüptilist tööstusrajooni, mida juhitakse lähiminevikust tuttavate plaanimajanduslike põhimõtete alusel.
Kuid nende teel seisab ületamatu takistus – Eesti rahvas, kes on ärkamas ja mõistmas, et neile on räigelt valetatud. Päikese- ja tuuleenergia arutu liigarendamine ainult kiirendab Eesti ja kogu maailma elukeskkonna halvenemist, hävitades kõike elavat kiiremini kui iial varem.
On üldteada, et 10–15% rahvastikust on infraheli suhtes keskmisest tundlikumad. Seda kinnitavad paljud uuringud. Eesti puhul räägime siis umbes 150 000 inimesest. Maailma kogemus ja meie oma Saarde kogemus näitab, et eeskätt nende inimeste jaoks muutub elamine tuulepargi mõjualas tõeliseks kannatuste rajaks. Kuid puutumata ei jää ka ülejäänud 85–90%, olgugi et neile avaldub infraheli mõju aegamööda. Infraheli kahjulikkust inimorganismile on vääramatult tõendatud laborikatsetega.
Kui Riigikogu majanduskomisjonis hiljuti esitletud tuuleplaneeringute kaarte vaadata, kattub valdav osa Eestist, sealhulgas merealad, hiiglaslike tuulikutega. Kui mujal maailmas jätavad inimesed oma kodud maha 150-meetriste tuulikute tõttu, siis võime loogiliselt järeldada, mida teevad 250-meetrised ja kõrgemad tuugenid elule väljaspool suurlinnu.
Teadaolevalt on inimesed Saarde pargi ümbrusest juba ära kolimas. Kuna 250-meetrise tuuliku puhul on tiivikuringi pindala umbes kolm korda suurem 150-meetrise omast, on ka esmane keskkonnamõju kolm korda suurem. See on puhas füüsika. Eestis soovitakse palju tuuleparke rajada rohevõrgustiku peale ja sageli otse looduskaitsealade serva. Sinna, kus elavad meie loomad ja linnud. Plaanis on lagedaks raiuda tuhanded hektarid metsa ning vedada need täis kruusa ja betooni.
See on tuuleparkide esmane looduskahju, mis vähendab elustiku mitmekesisust veelgi. Tuuleparkide rajamiseks on aga vaja kümnetes miljonites tonnides kruusa, killustikku ja betooni. Samuti tuhandeid kilomeetreid maakaableid ja kõrgepingeliine. Ka see toob kaasa palju lageraiet ja paljude ruutkilomeetrite muutumist kruusaaukudeks.
Lisaks on vaja juhitamatud elektrijaamad dubleerida juhitavatega – põlevkivi, maagaas, hakkepuit. Nende rajamisel kordub sama lageraiete ja karjääride muster. See on teisene looduskahju, millest keegi rääkida ei soovi. Palju kiidetud salvestusvõimalused on maailma kogemuses osutunud illusiooniks. Salvestusparkide võimsus ulatub riigiti parimal juhul mõne üksiku protsendini elektrisüsteemi koguvõimsusest. Kesk-Euroopa riikide näitel, nagu Saksamaa ja Taani, on saanud selgeks, et kui puudub Põhjamaadele omane hüdroenergia, tõuseb taastuvallikatel põhinevas elektrisüsteemis hind ebamõistlikult kõrgeks.
Kunagisest Euroopa majandusmootorist Saksamaalt põgenevad arvukad suurettevõtted, viies oma tehased sinna, kus energia on odavam. Saksamaa majandus kahaneb mitmendat aastat järjest ning lõppu ei paista. Eesti majandus käib täpselt sama rada. Ühiseks nimetajaks on juhitamatu elektritootmise liigarendamine.