04.12.2024
Varro Vooglaid.
Kolmapäeval olid Riigikogus arutlusel Eesti Kaitseväe erinevad missioonid ning selle käigus sõna võtnud EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid leidis, et need on vastuolus Eesti põhiseadusega. Jutt käib eelnõust “Riigikogu otsus “Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juhitaval muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil sellesse esmakordsel panustamisel”.
Varro Vooglaid: “Minu täiesti kindla veendumuse kohaselt on praegu menetletav eelnõu selgelt põhiseadusega vastuolus, mistõttu ükski Riigikogu liige, kes võtab oma ametivannet tõsiselt, ei tohiks selle poolt hääletada. Mäletatavasti Riigikogu liikme staatuse seaduse kohaselt oleme me kõik andnud ametivande, kus oleme vandunud jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Muu hulgas tähendab see seda, et ei tohi hääletada ühegi eelnõu poolt, mille puhul on selge, et see on põhiseadusega vastuolus.
Mida põhiseadus selle küsimusega seonduvalt ütleb? Ütleb paragrahvis 128 lõige 1, et Riigikogu otsustab kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Riigikogu! Mida see tähendab? See tähendab seda, et otsuse kaitseväe sõtta või sõjalisele operatsioonile viimise kohta peab langetama Riigikogu.
Ja muidugi on see üksnes loogiline ja ootuspärane, sellepärast et me räägime ju ülisuure kaaluga otsustest, millel võivad olla potentsiaalselt meie riigi ja rahva jaoks katastroofilised tagajärjed. Ja kõige suurema kaaluga otsuseid parlamentaarse korraga riigis peabki otsustama parlament. See on elementaarne.
Milline on regulatsioon, mida näeb ette käesolevaga menetletav eelnõu 479? Sellega Riigikogu kokkuvõtlikult öeldes annab valitsusele volituse viia Eesti Vabariik 2025. aastal kuni 100 kaitseväelase ulatuses sõtta ükskõik millise sõjalise operatsiooni raames, millesse ei ole varem panustatud ning mis toimub NATO, mõne selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või ÜRO juhtimisel. Sinna on lisatud tingimusena, et see peab olema kooskõlas rahvusvahelise õigusega.
Nüüd, me ei tea, millisest sõjalisest operatsioonist reaalselt jutt käib. Me ei tea, kelle vastu võib Eesti kaitseväe ja seeläbi Eesti Vabariigi sõtta viia. Me ei tea, kellega koos täpsemalt, me ei tea, mis põhjusel, ja me ei tea, mis rollis. Ja ometi meilt palutakse mandaati, et palun kiitke heaks see, et hiljem saab valitsus seda teha.
Sarnases vaimus võiks Riigikogu otsustada, et järgmise aasta jooksul võib Vabariigi Valitsus algatada ise referendumeid, olgugi et põhiseaduse § 65 punkti 2 kohaselt on referendumite algatamise õigus üksnes Riigikogu pädevuses. Võiks tuua ju sellise otsuse eelnõu, et Riigikogu annab valitsusele mandaadi järgmise aasta jooksul ise referendumeid algatada, me ei tea, mis küsimuses ja mis eesmärgist lähtudes. See oleks ilmselgelt põhiseaduse ja põhiseaduse mõttega vastuolus.
Selline olukord ei saa olla õige. Vastupidi, see on minu hinnangul täiesti vale ja vastuvõetamatu, sest selle üle, kellega kelle vastu minna sõtta ja miks minna sõtta, peab otsustama parlament, nagu ma juba selgitasin, igal konkreetsel juhul, tuginedes konkreetsetele asjaoludele. See on põhiseaduse mõte täiesti selgelt.
Ja asi on väga tõsine, sellepärast et nagu siin eelnevalt küsimusi ja vastuseid kuulates sai juba toonitatud: fakt on see, mida ei lükanud ümber ei komisjoni esindaja ega ei ole ümber lükanud ümber ka keegi teine – ja arusaadavalt, sest seda ei saagi ümber lükata –, et sellele otsusele tuginedes saaks viia Eesti Vabariigi kaitseväe kuni 100 kaitseväelase ulatuses Ukrainas sõtta Venemaa vastu.
Ma ei räägi siin sellest, kas see on tõenäoline, et sellele otsusele tuginedes seda tehakse, vaid ma räägin sellest, kas see on põhimõtteliselt võimalik. Jah, põhimõtteliselt on võimalik, ilma et Riigikogul oleks pärast seda enam selle osas otsustamisõigust. Vabariigi Valitsus langetab selle otsuse ja Riigikogu riigikaitsekomisjonil on ainult konsultatiivne roll. Nad võivad avaldada arvamust, mida valitsus ehk võtab arvesse. Aga see ei tähenda, et nad peavad tegema nii, nagu arvati.
Ja olukorras, kus Kaja Kallas on ju korduvalt rääkinud nii peaministrina kui ka Euroopa Liidu kõrge funktsionäärina, et me peame säilitama sellise strateegilise ebamäärasuse, kas Euroopa Liidu liikmesriigid võiksid viia oma kaitseväe Ukrainas sõtta Venemaa vastu, on see väga tõsine küsimus. Väga tõsine küsimus!
Seejuures ei ole absoluutselt veenev argument, et sellist otsust on vaja, kuna võib tekkida vajadus tegutseda väga kiiresti. Esiteks pole kunagi sellist olukorda olnud, reaalselt pole ühtegi korda olnud, kus ei oleks tavapärases korras saanud Riigikogu vastavat otsust vastu võtta. Muuseas, vaatasin järgi, nii täiendava istungi kokkukutsumiseks kui ka erakorralise istungi kokkukutsumiseks ei ole vaja mingit ooteperioodi. Selle võib kutsuda kokku homseks päevaks ja homsel päeval võib teha kaks lugemist järjestikku ja võtta see Riigikogu otsus vastu. 24 tunniga on võimalik asi ära teha. Nii et kogu vastupidine jutt, et meil on vaja anda valitsusele see mandaat, kuna muidu ei jõuaks, on lihtsalt sõna otseses mõttes alusetu.
Esimesel lugemisel kolleeg Peeter Tali siin toonitas minu sarnaseid argumente kuulates, et kui põhiseadus on ajale jalgu jäänud, siis tulebki seda muuta. Aga ma rõhutan seda, et esiteks põhiseadus ei ole ajale jalgu jäänud. See peabki olema parlamendi otsus, kas minna sõtta või mitte minna. Ja teiseks, seni kuni põhiseadust ei ole muudetud, peab tegutsema kooskõlas põhiseadusega. Elementaarne! Millest me räägime!?
Õiguskantsler on korduvalt vibutanud näppu ja öelnud, et Riigikogu on kaugelt liiga palju delegeerinud oma otsustuspädevust ära Vabariigi Valitsusele, ja see on vastuolus põhiseaduse mõttega. Nii ei tohiks teha. Siin on par excellence näide sellest, kuidas väga olulises küsimuses Riigikogu delegeerib oma otsustuspädevust ära valitsusele, olles seda teinud juba palju aastaid järjest, ilma et need, kes oleks pidanud sekkuma, oleks seda teinud.
Aga ma ütleksin ka õiguskantslerile siinkohal: üks asi on viibutada näppu Riigikogu suunas ja öelda, et te ei tohi delegeerida oma otsustuspädevust Vabariigi Valitsusele, aga teine asi on see, et kui Riigikogu seda siiski teeb, siis õiguskantsler ise, just nagu ka president, on põhiseadusest tulenevalt kohustatud sekkuma ja algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.
Ei saa olla nii, et pigistatakse silm kinni. Sellepärast et tegu on väga suure poliitilise kaaluga otsusega ja noh, kui Riigikogus tuvastatakse, et siin ongi vastuolu põhiseadusega, siis ilmneks, et 10 aastat järjest on võetud vastu otsuseid, mis on põhiseadusega vastuolus. Ei, kui on vastuolu põhiseadusega, kui Riigikogu on delegeerinud lubamatult oma otsustuspädevust Vabariigi Valitsusele, siis president ja õiguskantsler peavad sekkuma ja Riigikohus peab tunnistama selle otsuse põhiseaduse vastaseks.
Nii. Ja sellepärast ma lõpetan ka üleskutsega teile, head kolleegid. Võtkem ametivannet tõsiselt! Ärgem hääletagem eelnõu poolt, mis on ilmselgelt vastuolus põhiseadusega, seda enam, et sellise otsuse vastuvõtmise järele puudub igasugune reaalne vajadus! Kui on tarvis langetada otsus selle kohta, kas Eesti Vabariik osaleb ühelgi sõjalisel operatsioonil, rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil, siis, nagu ma eelnevalt selgitasin, selle otsuse saab võtta vastu Riigikogu poolt ettenähtud korras 24 tunni jooksul – nii täiendavat istungit kokku kutsudes kui ka vajadusel erakorralist istungjärku kokku kutsudes.”
Varro Vooglaid rääkis ka Lähi-Ida missioonist.
“Tahan juhtida oma väikeses sõnavõtus tähelepanu ühele aspektile, millele juhtisin tähelepanu ka eelnõu esimesel lugemisel, pöördudes küsimustega kaitseminister Hanno Pevkuri poole, paraku saamata oma küsimustele vastust, selget vastust, vähemalt sellist vastust, mis ka päriselt küsimusele vastaks.
Küsimuse sisu on väga lihtne. Küsimuse sisu seisneb selles, et nagu me võime lugeda selle eelnõu seletuskirjast – ja selle üle vaidlusi ju puudub –, viiakse kõnealust operatsiooni Inherent Resolve ellu nii Iraagi kui ka Süüria territooriumil. Nagu kolleeg Peeter Tali meile just rääkis, tegutsevad selle operatsiooni raames Eesti Kaitseväe esindajad Iraagi territooriumil. Aga see ei muuda asjaolu, et operatsiooni tervikuna viiakse ellu mõlema nimetatud riigi territooriumil.
Ja nagu me Ukraina sõjaga seonduvalt kindlasti oleme ju palju kordi mõelnud ja rääkinud, on üks väga oluline rahvusvahelise õiguse printsiip see, et ühegi riigi relvajõud ei tohiks opereerida teise riigi territooriumil ilma selle riigi valitsuse nõusolekuta. Tõsi, on teatavad erandid, nagu tegutsemine näiteks ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi alusel, seitsmenda peatüki raames saadud mandaadi alusel, aga üldreegel on selline: kui sa tahad opereerida oma relvajõududega teise riigi territooriumil, tohib seda teha üksnes selle riigi nõusolekul. See on see põhjus, miks Venemaa armee esindajad ei tohiks viibida Ukraina territooriumil, kõik on nõus.
Nüüd, kui me vaatame sellele operatsioonile Inherent Resolve, siis mida me näeme? Me näeme seda, et Iraagi valitsuse poolt on küll selle operatsiooni läbiviimiseks antud nõusolek. Kuigi ka siin me võiksime küsida, kuivõrd see nõusolek on asjakohane, kuna Iraagi valitsus teatavasti on pandud ametisse sellel ajal, kui okupatsiooniväed viibivad riigis sees, ja me ei saa olla sugugi kindlad, et see valitsus väljendab sellisena rahva tegelikke soove. Aga formaalselt on see tõsi, Iraagi valitsuse nõusolek on selleks olemas.
Nüüd, Süüria valitsuselt ilmselgelt ei ole mitte mingisugust nõusolekut selleks, et Inherent Resolve’i nime kandva operatsiooni raames siis nii-öelda liitlasväed, nende esindajad, opereeriks nende territooriumil. Samal ajal fakt on see, et Ameerika Ühendriikide armee esindajad on viibinud pikka aega Süüria territooriumil, ilma et selleks oleks nõusolekut saadud ja ilma, et selleks omataks ka praegusel hetkel nõusolekut.
Nüüd, see küsimus, mis minu arvates selles olukorras meie ette asetub, seisneb selles, kas meid saab võtta tõsiselt, kui me räägime sellest, et me näiteks nõuame Venemaalt kinnipidamist rahvusvahelise õiguse printsiibist, et ei tohi opereerida oma armeega teise riigi territooriumil ilma selle riigi nõusolekut omamata, kui me samal ajal ise mitte ainult toetame sellist sõjalist operatsiooni, vaid osaleme sellises sõjalises operatsioonis, kus tehakse just nimelt täpselt sedasama mitte Ukraina suhtes, vaid Süüria suhtes.
Ja siin ei ole üldse küsimus, millistest riikidest räägime, mida me nendest riikidest arvame. Siin on küsimus printsiibis ja meie enda suhtes selle printsiibiga. Mina ütlen, et kui me võtame tõsiselt seda printsiipi, millest on juba räägitud, ja tahame omada ka moraalset staatust nõuda teistelt, et sellest printsiibist peetaks kinni, siis me peame hoolitsema selle eest, et me ise esimese asjana peaksime sellest printsiibist kinni. Operatsioonis, mida viiakse ellu selgelt rahvusvahelise õigusega vastuolus, aspektis, mida ma ei hakka uuesti selgitama, minu parimalt arusaamiselt Eesti Vabariik ei tohiks osaleda. Ei tohi osaleda! Ma väga tahaksin loota, et te nõustute sellega, vastasel juhul me lihtsalt praktiseerime topeltstandardeid ja minetame tõsiseltvõetavuse.
Eraldi küsimus on muidugi see, et Eesti Vabariik ei oleks üldse kunagi tohtinud oma armeed Iraaki saata. Teatavasti Iraagi vastu 2003. aastal viidi ellu rahvusvahelist õigust rämedalt rikkudes agressiooniakt. Ja pärast seda on seal pandud toime palju sõjakuritegusid ja ka inimsusevastaseid kuritegusid. Reaalne küsimus, mille üle me peaksime arutama, on see, kuidas need inimesed, kes on neid kuritegusid toime pannud ja nende eest vastutavad, õiguslikule vastutusele võtta. Muu hulgas puudutab see ka Eesti poliitikuid.”