05.12.2024
Fotol Anti Poolamets Upinniemi mereväebaasis Soome mereväe staabi operatsioonide ülema Marko Laaksoneniga.
Kolmapäeval saatis Riigikogu piltlikult teele rea sõjalisi välismissioone ja võimuliidule mõjus valusalt see, kui EKRE saadikud meenutasid läbikukkunud missioone Afganistanis ja Malis. Teiste seas tegi seda Anti Poolamets.
Anti Poolamets: “Ma tõesti tulin pulti praegu selle tõttu, et mõned eelkõnelejad kasutasid selliseid mõtteid või ka valeväiteid, mida peaks õiendama. Näiteks eelkõneleja, riigikaitsekomisjoni esimees ütles, nagu meile oleks ammendavalt antud informatsiooni nende missioonide kohta.
Esiteks ma ütlen, et ammendavusest on asi kaugel, sellepärast et osad saadikud ei suuda isegi kaardilt mõnda piirkonda üles leida, kus meie väed on. Sest me oleme ikka vägev missiooniarmee küll, me oleme Babüloni väravate juures. Ja on täiesti põhjendatud, et me esitame küsimusi, mida me teeme Babüloni väravate juures.
On täiesti põhjendatud, et me esitame lõpuks ometi küsimuse, kuidas see Afganistani projekt nii armetult läbi kukkus. USA-s on kindralid nendel teemadel raamatuid kirjutanud, proovinud järeldusi teha, kuidas kõik nahka läks. Nii, nagu Mart Helme väga tabavalt osundas: USA õnnetu, kaootiline lahkumine Afganistanist võis olla ka üks Ukraina sõja ajend. Putin sai julgustust selleks, et kasutada ära USA nõrkust.
Ehk siis Afganistani missiooniga läks väga halvasti. Siis informatsiooniline kvaliteet, mida andis meile minister siit puldist samade asjade kohta, oli niivõrd madal, et me küsisime neli korda ühe asja kohta. Ta oli täiesti ettevalmistamata. Me küsisime, miks on missioonil Süüria kirjas, mida te sellest arvate, mida see tähendab. Ta ei olnud kordagi võimeline sellele vastama. See on see kvaliteet, kaitseminister saadab vägesid välja, ta ei tea, miks on kirjutatud missiooni juurde Süüria. Ja nagu me näeme, et nüüd on seal lahvatanud ka uus etapp sisemises võitluses, siis ikkagi tahaks teada, mida see tähendab. Ma ei saanudki teada. Loomulikult on see kvaliteeditu etteaste.
Ja teisalt, isegi, kui pingutaks, siis nende asjade sisse vaatamine on äärmiselt keeruline. Nagu öeldud, kindralid kirjutavad monograafiaid ja proovivad aru saada, mida nad seal tegid, mis oli selle missiooni tegelik sisu, miks nad lüüa said, miks seal kaos tekkis, miks see edutu oli. Ja selliseid edutuid missioone on palju, kõige eredam neist muidugi Afganistan, Taliban lõppude lõpuks on ju võimul. Kas see oli edukas missioon? Käed ei tõuse. Ja nagu me nägime, on mõistlikke missioone, tõepoolest, mõnemehelisi, Vahemerel tehakse katseid illegaalse immigratsiooni registreerimisel tõrjuda, seda eriti ei suudeta, noh, katsetame siis, vähemalt sedagi. Ja täna oli terav teema.
Huvitav, kas see, kui parlament otsustab missiooni, et siis nagu ei olegi see õige? Kui me tõstatame selle saali kõige tähtsama probleemi – kes otsustab sõja ja rahu üle, kes üldse siin riigis otsustab, kas on parlament või täitevvõim – , see on ka paha lugu, et me sellest räägime. Mina arvan, et see on üks põhiprobleem, kas parlament on siis see Eesti rahva suveräänsuse kandja või ei ole, või libiseb see järk-järgult üsnagi segaste argumentidega täitevvõimu kätte. See ei tohiks nii olla.
Tegelikult läheb võim ka riigikaitsekomisjonilt üha vähemaks. Teadasaamise õigus ei ole ainuke õigus, otsustamisõigus on kõige tähtsam õigus, mida meie siin saalis teeme. Maailm on ettearvamatu. Näiteks me saadame kõige plekilisema inimese Euroopa Liidu kõrgeks välisesindajaks, kes siin puldis on valetanud oma parteiprogrammi kohta, on valetanud selle kohta, mida käsitles tema Venemaa äri rahastamine. Kas see on julgeolek, kui me saadame sellise inimese sinna? Minu meelest, mul kõhe tunne, kui me saadame määrdunud persooni, kui me saadame korruptiivseid persoone Euroopa kõrgeimatele ametikohtadele. Ohtlik on.
Me saadame korruptiivseid persoone ka Euroopa Kontrollikotta. Kas see tekitab turvatunnet? Ei tekita. Kõrgematele, kõige kõrgematele ametikohtadele. Kas see tekitab turvatunnet, kui meie Euroopa Parlamendi liikmed või ministrid, ma ei hakka aega täpsustama, nimetavad Trumpi fašistiks, liitlaste riigijuhti fašistiks, võrdsustavad Hitleriga? Meie poliitikud, jah, selle kohta on küllalt teateid, kus nad isegi liitlasriikide ohvitseride ees seda teevad.
No mida te ootate siis? Mida siis USA saadikud kirjutavad oma memodesse? Et siinsed poliitikud räägivad sama juttu nagu Putin või keegi teine, noh, et need ei ole adekvaatsed. See ei ole ka julgeolekust adekvaatne arusaamine. Ma rääkisin ühest kaitseministrist, justkui ma viitasin sellele, kes Trumpi fašistiks ja Hitleri sarnaseks persooniks nimetas. Muljetavaldav muidugi. Ja temale delegeerida, volitus saata meie vägesid kusagile välismaale – no ei ole nõus. Ma arvan, et siin kollektiivse ajuna Riigikogus oleme me palju paremad neid otsuseid tegema.
Ja ei ole üldse liialdus see, et ootamatusi võib ette tulla. Ajaloolasena tuleb mul öelda, et see raamat “Uneskõndijad” – kuidas Euroopa riigid marssisid oma hävingule vastu Esimeses maailmasõjas, uneseisundis, unelaadses seisundis. Paraku oligi nii. Nad kaotasid oma riigi senisel kujul, mis kehtib eriti sõtta astunud riikide kohta, suurriikide kohta.
Ka tänapäeval on need ohud olemas: kui doominoefekt jätkub, nagu me näeme Põhja-Korea sekkumisest Ukraina sõtta, siis ei ole midagi välistatud. Ei ole välistatud ka rumalad juhused. Nagu ma ütlesin, kui Taiwani konflikt ühel päeval võiks puhkeda – ja selleks valmistub Taiwan, selleks valmistub Jaapan, selleks valmistub USA –, siis me ei tea, me ei tea, mis võib kaasneda selle saare ümber piiramisega Hiina poolt. Mõni laev sõidab miini otsa, mõni USA laev saab raketitabamuse. Mis on järgmine? Milline eskalatsioon järgi on tuumariikide vahel?
Ehk, need kõik küsimused on üleval. Ja ma arvan, et tark lähenemine ja mitterapsimine ja kriitiline analüüs missioonide puhul, parlamendi õiguste puhul, rahu ja sõja üle otsustada, missioonide üle otsustada, on täiesti õige ja oluline.”