“Euromeelsus” ei tähenda sageli Euroopa-meelsust, vaid eurode-meelsust

Jälgides poliitikat Euroopa Liidus ja selle laiendustes, jäävad silma äärmiselt ebademokraatlikud arengud.

Brüssel on mõnevõrra kahvlisse jäänud. Gruusias ei saanud “euromeelsed” valimistega võimule ja jätkavad nüüd tänavatel, väites, et valimistulemusi võltsiti, ja nõudes uusi valimisi. Rumeenias on “euromeelsed” võimul ja nemad tühistasid presidendivalimiste esimese vooru tulemused, sest vastaskandidaat hakkas võitma, nende oma jäi koguni kolmandaks, ja nüüd kavandatakse kordusvalimisi. Need kaks sündmust räägivad väga selget keelt – üks, kuidas “omasid” üritatakse võimule aidata, ja teine, kuidas neid hoitakse.

Rumeenia “euromeelsetega”, kellest paljud on kommunitliku minevikuga seotud, on see paha lugu, et nemad on üsna korruptiivsena tuntud riigis ennast eurorahadega ära nuumanud ja kardavad nüüd paljastusi, seepärast tehti süvariigi toel ka võimupööre. Ega “euromeelsus” ei tähenda ainult liberaalset maailmavaadet, vaid ka võimalust rikastuda ohtratest eurorahadest.

Poolas kukutati konservatiivne võim väga lihtsalt: nende valitsusele keerati erinevatel ettekäänetel kinni kõik eurorahastused ja enne järjekordseid valimisi anti teada, et kui äärmusliberaalne Kodanikuplatvorm võidab, lastakse rahad vabaks. Poolakate enamus ei valinud enam konservatiive, vaid nad valisid eurorahad. Sama süsteemi kasutatakse ka Ungari vastu.

Euroopa poliitikat mõjutavad suuresti Brüsseli poolt jagatavad toetused, millega rikastuvad ühelt poolt “euromeelsed” võimupoliitikud, ning teisalt ostetakse nendega ära valijaid ja uut, esilekergitatavat nomenklatuuri.

Ka europoliitika on räpane. Brüsselist jaotatavate tohutute summadega ostetakse nii poliitikuid kui valijaid.

Uued Uudised