Paul Oja: mida Helsingi tõrvikurongkäik eriti selgesti näitas 

Juba hulk aastaid on peavoolumeediast ja igat sorti sallijate suust nii meil kui Soomes kostnud nutulaulu, et ah, kuidas rahvas on lõhestunud ja kuhu küll see kunagine ühtsus on kadunud. Ka analüütikud, üks targem kui teine, on nähtuse põhjusi tikutulega taga otsinud – nagu loomaaia külastaja, kes eksootilisi pisinärilisi imetledes elevandi kasvõi vägisi märkamata jätab.

Helsingi 612 tõrvikurongkäik ja selle ümber tõusnud trall ja kisa sunnivad aga tahestahtmata tegema järeldusi, milleni meediaprofid ja ühiskonnauurijad kuidagi jõuda ei taha.

612.fi kodulehel kutse juures rongkäigule on selgesti öeldud:

„Ürituse ainus eesmärk on tähistada meie isamaa iseseisvust ja avaldada austust eelnevate põlvkondade ohvritele, mis selle nimel on toodud. Osalejatel palume austada ürituse ideed, jättes kõik poliitilised tunnused ja muud meelsusemärgid koju. Ebavõrdsuse süvenemine ja poliitiline polariseerumine ühiskonnas on juba küllalt löönud kiilu soomlaste vahele; ebakindlatel aegadel on väikese rahva suurim jõuvaru just ühtsuses.“

Mingeid muid piiranguid korraldav ühing osalejatele ei sea. Osavõtt rongkäigust ei ole kellelegi kohustuslik. Osavõtt rongkäigust ei ole ka kellelegi keelatud.

Mina näen sellise üleskutse järgimises ainulaadset võimalust kasvõi kord aastas heita kõrvale päevapoliitilised kaalutlused, peita mõneks tunniks sügavale, nii et vähemalt näha ei oleks, ideoloogilised vastuolud ning avaldada austust oma maa ja rahva imetlusväärsele minevikule ja kangelastele möödunud aegadest.

„Soome ajakirjanduse lipulaev“ Helsingin Sanomat on oma netiväljaandes 7. detsembri õhtupoolikul avaldanud artikli pealkirjaga „Paremäärmuslaste ootused seoses Keskisarja esinemisega teostusid“. Väljaanne nimetab artiklit HS analüüsiks.

[Artikli on kirjutanud Hanna Mahlamäki. Kuna lähiminevikus hoo sisse saanud ärklemistuulte hinguses pole sõnade „mees“ ja „naine“ kasutamine enam poliitkorrektne, siis nimetatakse teda poliitikatoimetuse „esiisikuks“ (esihenkilö).]

„Nagu alati, teatasid 612 rongkäigu korraldajad ette, et rongkäigule ei maksa kaasa võtta poliitilisi tunnuseid. Kuid nagu alati, osales 612 rongkäigul ka paremäärmuslasi.“ – Tunnuste kandmine on üks asi, lihtsalt osalemine on hoopis midagi muud. Loogikaäparduses on selgesti tajutav kirjutaja eelhoiak.

„Keskisarja kõndis 612 rongkäigu esireas fašistliku Sinimusta liikumise esimehe Tuukka Kuru läheduses“. – Minu meelest eriti hea näide sellest, kuidas erinevate poliitiliste veendumustega inimesed osutavad koos austust isamaa ajaloole.

„Rahumeelsus ei räägi siiski midagi osalejate aatemaailmast. Kui arvestada 612 ürituse traditsiooniliselt rahumeelset iseloomu, siis vaevalt oleks keegi oodanudki paremäärmuslastelt vägivallailminguid“. – See-eest on lärmamine ja laamendamine igasuguste antifaade ja antinatside meeleavaldustega lahutamatult seotud. Tekib küsimus: kumba analüütik eelistab? Kumb käitumine on analüütiku arvates õige, euroopalikke väärtusi salliv ja progressiivne?

„Analüüsis“ püütakse kangesti istutada lugejaisse arusaama, et 612 rongkäik pole midagi muud kui „paremäärmusluse iseseisvuspäeva veetmine“. Mõistete „paremäärmuslaste demonstratsioonid“, „seosed demokraatiavastaste paremäärmuslastega“ kordamise taustal on varjatud eeldus, et selliseid tüüpe nagu paremäärmuslased ei tohiks üldse olemas olla, ning nende inimeseksolemine seatakse kõva kahtluse alla.

Selle nähtuse kohta ütleb Teemu Keskisarja oma rongkäigul peetud kõnes:

„Pealegi, ka äärmusinimesed on inimesed. Just nimelt. Kõik nad on inimesed, ülevad ja madalad, inimesed vasakust servast, paremast servast ja äärmusliku keskpaiga sügavaimatest soppidest. Ebainimlikustamine on alati väär. Hõljugu sallivuse lumehelbed nii Presidendilossi kui ka Töölö väljaku kohal. /…/ Kallid kaasinimesed ja sama kallid vastuinimesed! Kandke oma tõrvikutes soojust ja valgust. Saatke välja ja võtke vastu armastuse sõnumeid.“

Kokkuvõtteks. 612 tõrvikurongkäik kuulutas rahumeelselt kõigile ühtsuse, tõelise sallivuse ja armastuse sõnumit. Vasakpoolsed sallivusvihkajad olid vaieldamatult need, kes möirates ja märatsedes seda sõnumit summutada püüdsid – et jätkata ahastamist selle üle, kuidas ja miks küll rahvas nii lõhestatud on.

Peavoolupropagandal on kõva tegemine, et nii ilmnähtavat asja vastupidiseks seletada. Aga küll ta sellega toime tuleb – vähemalt nende jaoks, kes poliitikasse ehk ühiselu korraldamise küsimustesse osavõtmatult suhtuvad.

Paul Oja