Kodanikuliikumine „Eesti kool on eesti keele kodu“ saatis kirja presidendile palvega mitte välja kuulutada põhiseadusevastast alushariduse seadust.
„Kodanikuliikumine “Eesti kool on eesti keele kodu” pöördub Teie poole seoses hiljuti vastu võetud alushariduse seadusega, mis on otseses vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ning seab ohtu eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämise. Palume Teil seadus presidendina jätta välja kuulutamata ning suunata see tagasi Riigikokku.
Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambul kohustab riiki tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Samas ei loo uus alushariduse seadus vajalikke eeldusi selle põhiseadusliku eesmärgi täitmiseks.
Põhilised vastuolud alushariduse seadusega:
1. Eesti laste eestikeelse keskkonna tagamine Alushariduse seaduses puuduvad kaitsemeetmed eesti keele ja kultuuri kaitseks, seaduses on käsitletud ainult teistest rahvusest laste kaitset. Riiklikult ei võeta kohustust tagada eesti lapsele vajalik õpi ja kasvukeskkond just kõige olulisemal perioodil, mil laps alles oma keelt ja kultuuri omandab, et temast kasvaks eesti keele ja kultuuri kandja. Kuni 1. septembrini 2024 oli KOV kohustatud eesti emakeelega lapsele pakkuma kohta eestikeelses lasteaias või rühmas ning eeldused eesti keele emakeele tasemel ning eesti kultuuriidentiteedi omandamiseks olid olemas. Vastuvõetud alushariduse seadus pole seda kohustust üle võtnud.
Põhiseaduse § 37 sätestab, et igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust, kuid tulevastele eesti kultuuri kandjatele ja eesti keelt emakeelena rääkijatele on on vaja tagada ka eestikeelne ja kultuuriline kasvukeskkond, kus ta saaks matkimise teel seda omandada. Uus alushariduse seadus võimaldab tekitada vähemalt ⅓ eesti lastele olukorra, kus nad on lasteaiarühmas vähemuses ning kus neid ennast käsitletakse eestikeelse õpetuse tagajatena sellel ajal, kui nad alles ise omandavad oma keelt ja kultuuri. Emakeele ja kultuuri omandamiseks on just lasteaiaealisel lapsel sensitiivne periood ning ta võib viibida lasteaias ka suurema osa oma ärkveloleku ajast. Seega tuleb riiklikult luua eesti emakeelega lastele eestikeelne ja kultuuriline keskkond ka lasteaias, et eesti rahvus, keel ja kultuur säiliks läbi aegade. Eesti lapsi, kelle vanemad ise on talle õpetanud eesti keelt, ei tohi käsitleda põhiseaduse § 37 nõude täitjatena ehk keeleõpetajatena.
2. Keelenõuete leevendamine ja kultuurilise identiteedi ohustamine. Seaduse järgi peab lasteaiaõpetaja valdama eesti keelt tasemel C1, kuid puudub nõue, et ta oleks eesti kultuuri kandja. Samuti ei näe seadus ette, et laste omavaheline suhtlus toimuks eesti keeles. See loob ohu, et eesti lapsed kaotavad oma loomuliku keelekeskkonna. Ainult üks õpetaja, kes seaduse kohaselt peab valdama C1 tasemele eesti keelt, kuid ei peal olema eesti kultuuri kandja, kes õppekava kohaselt peab õpetama lasteaias veel maailma kultuure ning kellel ei ole õigus lastelt nõuda eesti keele kasutamist, ei saa luua ainult eestikeelset õpi- ja kasvukeskkonda.
3. Kultuurikatkestuse oht Põhiseaduse preambula kohustab riiki tagama eesti keele ja kultuuri säilimise. Lasteaia riiklik õppekava, mis seab multikultuursuse ja maailma kultuurid samaväärseks eesti kultuuri õpetamisega, võib viia olukorrani, kus eesti kultuuri ei prioriseerita.
Keeleseaduse § 2 (3) Võõrkeelt, sealhulgas vähemusrahvuse keelt kasutavate isikute õigused tagatakse kooskõlas teiste seaduste ning välislepingutega. Võõrkeelte toetamise meetmed ei tohi kahjustada eesti keelt. § 49. Igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus.
Alusharidusega koos vastu võetud riiklik õppekava ei taga, et eesti lapsed isegi omandaksid oma rahvusliku identiteedi ja kultuurilised põhiväärtused, kui nad on sunnitud viibima mitmekultuurilises ja keelelises keskkonnas.
4. Rahvusvaheliste standardite rikkumine Õigus saada haridust oma emakeeles ja kultuurikeskkonnas on sätestatud ka rahvusvahelistes õigusaktides. Viitame siinkohal: ÜRO Põlisrahvaste Õiguste Deklaratsioon (UNDRIP), artikkel 14(1):
„Põlisrahvastel on õigus luua ja kontrollida haridussüsteeme ja -asutusi, mis pakuvad haridust nende emakeeles ja vastavad nende kultuurilistele meetoditele.” Eesti rahvus, olles põlisrahvas, peab saama kaitset vastavalt rahvusvahelistele normidele.
Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt rõhutanud kultuuri ja keele säilitamise olulisust. Kohtupraktika (nt Kaseva vs. Läti, Chapman vs Ühendkuningriik) näitab, et riigil on kohustus tagada keele ja kultuuri järjepidevus.
Kokkuvõte:
1. Põhiseaduse mõttega on vastuolus, et alushariduse seadusest eemaldati nõue, mis tekitaks eeldused Eesti riigi kõige olulisema ülesande täitmiseks — eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamiseks läbi aegade. See on seadusest puudu.
2. Retoorika, mis õigustab eesti emakeelega lapselt eestikeelse keskkonna röövimist, on kantud ideest, et eesti laps peaks olema riigikeele õpetaja, või veel hullem, kaotama oma rahvusliku identiteedi ja olema integreeritud võõrasse keele- ja kultuurikeskkonda. See on vastuolus põhiseaduse § 37 ja § 12 põhimõtetega.
3. Alushariduse seaduse muutmisega tekib oht, et eesti lapsed ei omanda oma rahvuslikku identiteeti ega emakeelt loomulikul ja põhiseadusega kaitstud viisil. Seadus ei loo vajalikku eeldusi ega keskkonda, mis vastaks põhiseaduse ja rahvusvaheliste õigusnormide eesmärkidele.
Põhiseaduse § 6 sätestab, et Eesti riigikeel on eesti keel, mis tähendab, et eesti keel peab olema mitte ainult administratiivkeel, vaid ka avaliku elu ja hariduse põhikeel. Riigikeele positsiooni kahjustamine, eesti lasteaedade ja koolide eestikeelse keelekeskkonna asendamine venekeelsega rikub otseselt põhiseadust. Euroopas, nt Brüsselis flaami koolis on silt seinal, et rääkida võib vahetunnis ainult flaami keeles. Sisserändajate eestikeelsele õppele üleminek ei tohi kahjustada eesti laste haridust.
Samuti sätestab põhiseadus, et õppetöö peab toetama rahvuse ja kultuuri säilimist. Kui eesti lastelt võetakse eestikeelne keelekeskkond, on see põhiseaduse vastane tegevus. Keeleoskuse nõudmine eesti emakeelega laste rühmas on objektiivne nõue hariduse kvaliteedi ja riigikeele säilitamiseks, mida toetavad ka rahvusvahelised õigusnormid.
Eestikeelsele õppele üleminek muu emakeelega lastele tuleb korraldada nii, et ei kahjustataks eesti laste emakeele õpet ja kultuuriidentiteedi omandamist ja tekitataks teise emakeelega lastele endile raskusi riigikeele omandamisel keeletaset arvestamata lapsi ühte rühma surudes ja ühe metoodika järgi õpetades.
Palume Teil, austatud president, tunda muret eesti rahvuse, keele ja kultuuri tuleviku pärast ning jätta alushariduse seadus välja kuulutamata, et see võiks Riigikogu poolt kõrvaldatud puuduste tõttu uuesti menetlusse võtta. Selleks, et loodaks eeldused põhiseaduse kõige olulisema ülesande täitmiseks emakeele ja rahvusidentiteedi kõige olulisemal perioodil, tuleb panna alushariduse seadusesse nõue, et eesti lastel on Eesti Vabariigis õigus eestikeelsele rühmale, kus eesti lastele on tagatud eestikeelne keelekeskkond ja õppimine koos valdavalt
eesti kultuuri kandjate ehk teiste eestlastega ja kus kõik lastega kokkupuutuvad töötajad oskavad eesti keelt C2 tasemel (emakeel).”