Eestis kehtestati 1934. aastal nn vaikiv ajastu, millega summutati kriitika võimulolijate vastu ning sellega anti neile võimalus teha valeotsuseid, ilma et keegi oleks saanud neile tähelepanu juhtida. See kordub nüüd taas, kuigi pisut teistmoodi.
Sügisistungjärgu viimastel nädalatel kõlas Riigikogus taas ministrite suust räige süüdistamine, et üks või teine kriitiline märkus olevat „Putini jutupunkt“. Eriti kasutas seda välisminister Margus Tsahkna, kes ülimalt konstruktiivsetele ja selgelt vastust nõudvatele küsimustele vastas süüdistustega putinismis.
„Putini jutupunktid“ on juba vana mantra, millega Reformierakonna, sotside ja Eesti 200 ministrid vastavad igasugusele kriitikale, mis neile ei meeldi. Tavaliselt ei kaasne sellega mingit selgitust, mis see just Putinile kasulik peaks olema või siis kasutatakse ülimalt primitiivset tõlgendust, et valitsuse kritiseerimine praeguses julgeolekuolukorras olevat ühiskonda lõhestav ja seega kasulik Kremlile. Paradoksaalne, aga Putini nimi on saanud valitsusele kilbiks, millega varjata oma valestitegemisi või tegematajätmisi.
Oht on täpselt sama, mis 1939. ja 1940. aastal – kui kriitika summutatakse riigivastase tegevuse sildi kleepimisega, siis ei julge keegi enam valitsuse vigadele tähelepanu juhtida, et mitte saada „Kremli agendiks“, ja valitsus teeb edasi valesid ja ohtlikke otsuseid.
Ärgu tulgu keegi siinkohal ütlema, et Reformierakonna valitsus teeb midagi hästi. Tasub vaid lugeda välisuudiseid ja sealt on näha, et ka teised valitsejad teevad suuri vigu. Näiteks president Macron tahtis Prantsusmaal hoida Le Peni parteid võimust eemal, pani panuse vasakjõududele, viis nad valimisvõiduni ja tekitas sisekriisi, mis jätkub praegugi, sest ei vasak- ega paremtiib, kes olid edukad, ei saa võimu.
Eesti valitsus on vigu ülearugi palju teinud, alates majanduse kriisi juhtimisest ning lammutavatest maksu- ja hinnatõusudest kuni selleni, et kaitsevõimekused toodi ohvriks rohepöördele ehk kliimameetmeid (oma odava põlevkivienergeetika väljasuretamine) ei pandud Ukraina sõja ajaks pausile, mis andnuks riigikaitsele raha.
Nüüd tembeldab valitsus Putini agendiks igaühe, kes julgeb neid kritiseerida ning saab seejuures vigu edasi teha. Üheks näiteks on järjekordne sabotaaž Estlinki kallal – alles nüüd Michal ärkas ja taipas, et Eesti peab koos naabritega Läänemere taristu kontrolli alla saama. Vaevalt et Reformierakond sellestki juhtumist mõistust pähe võtab, sest Stenbocki maja ei ole suures maailmapoliitikas enam otsustaja.
Venemaa on agressor ja see tähendab, et ta tegutseb igal pool, aga enamik asju, mida valitsus seletab „putinismiga“, ei ole seda, see on kõigest tähelepanu juhtimine vigadele. Tõeline putinism on ehk vaid see, kui sotsid ei taha Vene kodanikelt valimisõigust ära võtta ja võimuliit venitab sellega.
„Putini kaart“ on tegelikult mängus mujalgi, näiteks Rumeenias, Moldovas ja Gruusias, kuid seal on see Brüsseli-meelsete liberaalide ja vasakpoolsete trumbipakis, kus seda kasutatakse mitte putinismi vastu, vaid oma poliitiliste vastaste summutamiseks. Seega on ka Kristen Michali ja Kaja Kallase valitsused „snitti“ võtnud oma peremeestelt.
Paradoksaalne aga ongi see, et sel ajal, kui valitsused ja võimupoliitikud peksavad oponente putinismi-süüdistustega, tegutsevad Kremli-meelsed jõud tõesti kuskil ja üsna varjatult, nautides olukorda, kus teravik on nende suunalt ära võetud. Eesti poliitikat päästaks see, kui igaüks, kes Putini nime kellegi vastu kasutusele võtab, peaks olema kohustatud andma veenva selgituse, miks on Putinist keegi teine ja mitte tema ise. Selgitus „EKRE-le ei meeldi homod ja Putinile ka mitte, järelikult…“ ei päde kuskilt otsast.
Üks valitsuse suur viga on ka see, et maailmas toimuvat nähakse kitsates raamitletud piirides, millest väljapoole lihtsalt ei taheta vaadata ehk alati lähtutakse ühestainsast plaanist A, kuigi alati peaks olema ka plaan B, juhuks, kui miski ei lähe nii, nagu peaks. Maailm muutub väga kiiresti ja tänased raudsed reeglid ei pruugi homme enam nii raudsed olla, ometigi jätkatakse loosungite all edasimarssimist…
Uued Uudised