Mõni aeg tagasi lehvitas üks seltskond loosungit „Usaldan teadust!“, mis on juba iseenesest ebateaduslik lähenemine, sest teaduses ei saa pelga uskumisega midagi teha, kõike tuleb katsetada ja veenduda, sageli ka eksida ja uuesti teha. Need, kes väidavad ennast teadust pimesi usaldavat, annavad ennast üsna tõenäoliselt ebateaduse kätesse, sest päristeadlased ise midagi nii lihtsalt ei usalda.
Eesti poliitikas on ebateadus ennast kindlalt sisse seadnud: nii on ministrid Signe Riisalo ja Liisa Pakosta väitnud, et sugusid olevat kõvasti rohkem, kui mees ja naine. Huvitav, milline laialdaselt aktsepteeritav teadustöö seda kinnitab?
Rohkelt ebateadust on ka rohepöördes, kus seda esindab nüüd minister Yoko Alender. Ka seal on rumalukesi ohtralt, kes usuvad müüti sellest, et tuule- ja päikeseenergia olevat „puhtad“ ja odavad. Selle naiivsuse taga on mõttelaad, et päike ja tuul on meil vabalt käes, las üks praeb ja teine vuristab ning odav elekter muudkui tuleb kätte. Miski ei saa naiivsem olla ja mitte ainult seetõttu, et Eestis on päikesepaistet harva ja tuulevaikust omajagu ning ka tormituul ei tähenda sugugi mitte ohtralt ahmitavat prii elektrit.
Sotsiaalmeedias levivad praegu tehnilised artiklid, mis tõestavad, et kui kui on tormituul, siis ei lasta sugugi mitte tuulikulabade vabalt vuhiseda, vaid neid peab mitmetel põhjustel hoopis aeglustama ja see nõuab omakorda energiat, ja kui tuult pole, maksab tarbija kinni tuuliku energeetilise valmisoleku ja hilisema taaskäivitamise. Seda, et päikeseakud ja mitmed tuulikute detailid valmistatakse materjalidest, mida ei saa taaskasutada ja massiutiliseerimist sisuliselt veel ei tehta, teab igaüks, kes nende teemade vastu huvi tunneb. Rohepöörde tehniline pool on väga keskkonnavaenulik ja elektritootmine ka taastuvallikate puhul kallis.
Reformierakonna valitsuse ebateaduslik lähenemine seisnebki selles, et otsused tehakse kas poliitiliselt või ideoloogiliselt. Näiteks otsus meid Venemaa energiasüsteemist lahti ühendada on puhtalt poliitiline ja poliitiliselt on see õige, kuid tõenäoliselt mitteteaduslik-tehniliselt, sest asjatundjad juba hoiatavad võimalike elektrikatkeste eest veebruari alguses – järelikult pole ettevalmistused nii põhjalikud, et tagada sujuv üleminek. Või nagu ütleb üks kommentaator sotsiaalmeedias: ega füüsika vastu ikka ei saa, kui pinget võrgus ülal hoida ei saa, siis ei saa.
Ideoloogiline moment aga seisnebki neis tuulikutes ja päikeseparkides: ei ole ju piisavalt tehnoloogiat, et muuta need efektiivseks ja pärast kasutamise lõppu keskkonnasõbralikult utiliseerida. On vaid lapselik usk, et mängutuuleveski vuriseb ja suvine päike paistab su palgeid. “Puhas” energeetika pole kuidagi tõhus, aga seda lihtsalt luuakse, sest kliimaideoloogia käseb sellele üle minna, tulgu või majanduste hävimine ja inimkonna vaesumine.
Lõssenkism ja mitšuurinlus, mida me Nõukogude Liidust oleme kaasa toonud, seisnevadki selles, et tehakse poliitilis-ideoloogilised otsused, mõtlemata, kas asjade puhtalt materiaalne ja füüsiline külg sellega kaasa tuleb. Pole mõtet rääkida sellest, et mõnedki otsused võivad tekitada sotsiaalseid ja julgeolekulisi pingeid.
Lõpuks Taivo Sepa kommentaar: “Me oleme oma arengus jõudnud peaaegu lõssenkismi tasemeni. Kus teaduslikud argumendid enam ei päde ja ei kehti. Kui peavool õhinapõhiselt ütleb, et nüüd tuleb meil lüliti Venemaa poole välja lülitada, siis lõssenkistid seda ka kohe teevad. Mingid hoiatused tagajärgede eest ei mõju, sest inimkatsete tulemusele ei järgne ju karistust.”
Uued Uudised