Nüüd on minust jälle tont tehtud ja narridele ja liberastidele närimiseks välja pandud. Ütlesin mõtlematult (ometi tagasihoidlikult ja viisakalt) välja, et mulle Avandi ei meeldi – aga kes meil selliseid asju tohib öelda, eks ju?
Laval võib lapsi pilduda, see on julge ja vaba ja vaimukas, aga et Avandi ei meeldi – aivai? Solvad sellega kõiki, kellele ta meeldib. Miks ometi?
Ütelge: mulle ei meeldi Pärn – ja ma ei hakka üldse karjuma. Selge, tänan, ütlen mina, igaühele ei peagi meeldima, igaühele tahab meeldida prostituut, sest temal on selline amet. Mina ei ole prostituut. Mulle piisab, kui ma meeldin nendele, keda mina pean tarkadeks ja auväärseteks inimesteks. Narridele ma ei tahagi meeldida. See oleks ju lausa solvav, kui mõni puruloll mind kiitma hakkaks.
Ja Avandil endal ei ole sellest sooja ega külma, kas ta mulle meeldib või ei meeldi. Mina kuulun ju nende hulka, kelle pärast tal häbi on, sest ma olen konservatiiv. Nii et tal on ilmselt isegi hea meel, et ta mulle ei meeldi. Niisama nagu minul on hea meel, et mina temale ei meeldi.
Mul on põhjendus ka: ta on ennast nii ära killustanud ja peamiselt mänginud mingeid töllakaid. Või istub kuskil kohtunikupingis ja räägib, noh, mitte just arukat juttu. Kogu aeg ekraanil, ehkki ma neid seepe ei vaata, kus ta mängib. Liiga palju on ta teinud labast nalja ja rüvetanud TV-s eestlastele püha laulu.
Ma olen teda laval näinud ainult Kremli ööbikutes. Ja seal meeldis mulle tema viimane laul. Joalat ta eriti ei meenutanud. Joalana oli laval väga hea Juss Haasma. Kes, muide, mulle peaaegu alati meeldib. Heldeke, see ju on nii, et ühele meeldib üks ja teisele teine. Miks seda nii traagiliselt võetakse?
Ikka päris jube on see, et kollased lehenegrod otsivad konte, mille üle saaks lugejad tülli ajada, üksteist kommentaariumis kaigastega peksma. Vastutustundetu. Mina ei oska aru saada neist tänapäeva tuulenuusutajatest.
Ja veel, kas ma olen tõesti äkki nii tähtis isik, et kogu maailm peab teadma, et Avandi mulle ei meeldi? Ja suur hulk inimesi peab pikalt omavahel arutama, miks küll Avandi Pärnale ei meeldi, ja kuulutama, et “oi, minule küll meeldib” ja “ta on meie parim näitleja”. Ja kindlasti tuleb mind selle eest ülimalt halvustada ja laimata, et mutt on kibestunud ja kade – et kui Avandi ei meeldi, siis on asi ikka väga halvasti?
Tore, kui ta teile meeldib, ütlen mina, mina ei hakka teid (nii nagu teie mind) selle eest sõimama, et küll teil on halb maitse ja nii edasi. Ja teile vastu vaidlema, et Avandi ei tohi teile meeldida.
MINA lepin sellega, et inimesed on erinevad. Mina tahan teist lugu pidada, püüan ikka veel, aga noh, sageli ei tule sellest midagi välja. Sest kuidas sa mõtlematust sõimlejast ikka lugu pidada saad?
Delfis oli üks väga hea kommentaar, et miks me ei saa nii elada, et ütleme, ahah, sina arvad nii, mina arvan jälle nii, aga jääme viisakaks edasi ja kõiges muus saame omavahel hakkama, eks? Miks need sallijad ja teistelt enda suhtes sallimise nõudjad on nii sallimatud, et kui mingi su mõte neile ei meeldi, siis läheb kismaks lahti.
Kui inimesed ometi oskaksid peeglisse vaadata: mida te ise teete? Täpselt seda, mida halvustate teise juures. Mina ütlesin: „Kas peale Avandi enam näitlejaid polegi? Ära on tüüdanud.“
Vastuseks tulevad kommentaarid minu pihta, kümme korda hullemad kui see, mida mina tagasihoidlikult kirjutasin.
Ja kuidas me küll aru ei saa, et see on nimme nii korraldatud, et me omavahel kakleksime?
Vean kihla, et kogu selle jaskari põhjuseks oli siin see, et ma aastavahetuse träägipalagani kohta teravaid märkusi tegin. Avandi oli vaid ettekääne.
Malle Pärn, näitelja
Loe lisaks: