Teisipäeval toimus Riigikogus laskemoona ostmise eelnõu esimene lugemine. Riigikogu otsus “Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele 1,6 miljardi euro maksumuses laskemoona hankimiseks aastatel 2025-2028” eelnõu sai vaid 20 poolthäält ja lükati tagasi. Seega tuleb meil sõdida ilma laskemoonata – labidate, kivide ja kaigastega.
Võimsa kõne pidas EKRE saadik Anti Poolamets, ta rõhutas, et riigikaitse peab olema fookuses ja seda rohepöörde asemel, ning selgitas kujukate ajalooliste näidete varal varustuse hankimine kiiruse ja õigeaegsuse olulisust: “Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head inimesed, kes meid üle veebi vaatavad! Ma tuletan meelde, et praegune riigikaitseprogramm liigub üldiselt õiges suunas, aga ometi me lahendame seniste venitamiste tagajärgi, minnalaskmiste tagajärgi. Kas pärast Gruusia sõda 2008 reageeriti adekvaatselt? Ei. Kas peale Krimmi ja Donbassi okupeerimist 2014 reageeriti adekvaatselt? Ei.
Vahel on nii, et riigimehed, poliitikud jätavad reageerimata luureandmetele, seda juhtub. Aga kui suurtükid siinsamas, Ukraina pinnal juba töötavad, ka siis jäeti reageerimata. Siis leiti, et õige aeg on minna Eldoradosse. Õige aeg on minna Eldoradosse, Venemaa avarustesse raha teenima, ja seda tegi meie peaminister oma perekonnaga isiklikult. Eldoradot ei tulnud.
Aga võib-olla siiski tuli mõnedele, võib-olla Metaprint sai rikkaks. Just siis, kui Ukraina vabatahtlikud Donbassis rindel võitlesid ja samm-sammult oma kaitseväge üles ehitasid, ei, oli vaja äri ajada. Selle pärast, vaadake, me peame olema praegu need, kes võtavad kogu jõu kokku, et need varasemad vead likvideerida. Selle pärast see eelnõu on igati asjakohane, sest hilinemise võimalusi on küllalt.
Ja hilinemine ei pruugi meist sõltuda. Eesti Vabariik tellis Suurbritanniast küllaltki õigeaegselt, muide, Spitfire’id juba 1938. aastal, sel ajal, kui need moodsad lennukid olid õigupoolest paar aastat Suurbritannia enda valitsuse poolt alles tootmises. Ja Eesti Vabariik käis inspekteerimas oma lennukeid Suurbritannias. Kaks tükki oli Eesti Vabariigile eraldatud, plaanis oli veel kümmekond.
Aga siis tuli peale 1. september 1939 ja Suurbritannia katkestas kõik lepingud. See on väline reaalsus, väline mõju, millega me peame arvestama. Ja sellepärast ma ütleks, et väikeriigil on alati kiire, sest meid võidakse maha kriipsutada kuskilt nimekirjadest, sest teistel on ka vaja. Mäletame koroonakriisi: algas võitlus ressursside pärast, ka sõbrad ei tundnud sõpra.
Ja edukuse näitajana, kui sammud siit Toompealt koju, minge suurtükitorn Kiek in de Kökist mööda, seal seina sees on müüritud Ivan Julma aegsed suurtükikuulid. Ivan Julm ei suutnud oma hiigelarmeega seitsme kuu jooksul Tallinna vallutada, sest Tallinn oli valmistunud, laod olid täis.
Ja ma tuletan meelde, mida ütles riigikaitsekomisjoni esimees, selsamal arutelul öeldi, et laod ei sõdi. Aga kuidas nad siis ei sõdi? Ma olen risti vastupidisel arvamusel, just laod sõdivadki. Ilma moonata on püssist vähe kasu, ilma moonata on suurtükist vähe kasu. Ja kui me loeme uudiseid, veel hiljuti oli kindral Oleksandr Sõrskõi sõnul Vene armeel tippaegadel võimalus kasutada päevas 40 000 erineva kaliibriga laskemoonaühikut – karm reaalsus.
Sellises olukorras peab olema riiklike ülesannete raskuspunkt riigikaitsel. Riigikaitse peabki olema fookuses, ja seda rohepöörde asemel, mis majanduse konkurentsivõime nii tapab, et raha jääb ka riigikaitse jaoks väheks. On selge, et koalitsioon ei suuda mitut suurt prioriteeti korraga ellu viia. Mõlema jaoks ei jätku raha ja üks peab kõrvale astuma, ja see ei tohi olla riigikaitse.
USA lahkus just Pariisi kliimaleppest ning kogu Euroopa Liidu rohepöörde hoone lõi kõikuma. Aga Eestis vaadatakse veel truualamlikult Bideni administratsiooni ja Brüsseli käsulaudade poole, mille kinnituseks on see, et Euroopa Komisjon kiitis heaks Eesti 2,6 miljardi euro suuruse kava, millega toetatakse meretuuleenergiat.
Sellesama rahaga me saaksime riigikaitse hallid tsoonid täidetud, varasemad vead parandatud. Ei, seda tuleb soolasesse vette uputada. Riigikaitse raha uputatakse merre. Ja elekter voolab sealt ka kaableid mööda suuremas osas Saksamaa suunas. Meil on viimane aeg ümber mõelda ja ma näen, et mõningaid märke selleks on. Isegi multiminister Jürgen Ligi arvas, et kas need meretuulepargid ikka on prioriteedid. Nii et loeme neid märke õiges suunas.
Ma tuletan meelde, kui Mart Helme siseministri ajal valmistas ette multifunktsionaalse laeva tuleku, dokumentatsioon oli enam-vähem valmis, kahe helikopteri jaoks ostumaterjalid olid valmis, siis niipea, kui koalitsioon tuli, tõmbas selle maha. Nüüd me näeme, et meil on multifunktsionaalset laeva vaja, kuhu saaks helikopter ka maanduda. See on jällegi hall tsoon, must auk, mis tuleb täita.
See on kallis, sest raha on kulutatud. Kopterite jaoks oli võimalik saada Euroopa Liidu raha. Raha on raisatud, raha on kaduma läinud. Ja mõistlik on kasutada ka võlakirju. Mäletame, et Eesti riigi võlakirjade pakkumise kogunõudlus ulatus 281 miljoni euroni ehk pakkumine märgiti enam kui neli korda üle ja võlakirjade märkimise mahust 70% märkisid Eesti päritolu investorid.
EKRE nõudis valitsuses oleku ajal keskmaa õhutõrje hankimist. Selleks oli kasutada ülimadala intressiga laen. Seda ei tehtud, me oleme hilinenud. Kui endiselt CIA ohvitserilt James Acunalt küsiti, milline on teie hinnangul Eesti droonirünnakute vastu kaitsmiseks vajalike ressursside kogusumma: tõenäoliselt 500 miljonit eurot, ütles Acuna.
Ja see on ka koht, kus me peame ümber mõtlema, sest agressorriik on väga kiiresti arenenud. Selle kohta on öeldud, ütles ka kolmandas ründebrigaadis droonijuhina tegutsev Eesti endine, hiljutine kaitseliitlane: liiga aeglaselt ja liiga vähe valmistume droonisõjaks.”