Ma päris nii rängasti Andrus Ansipi suhtes ei väljendunud, nagu UU artikli pealkirjas on öeldud. Ta on ju teinud nii linnapeana kui peaministrina ikka midagi head ja kasulikku ka. Ma ei nimetanud paroodiaks tema esitamist aukodaniku tiitlile. See võib olla vaieldav, aga mitte paroodia. Paroodiana tundusid mulle Ansipi kandidaadi ainsa esitaja, linnapea Urmas Klaasi esitatud põhjendused. Miks?
Kõigi teiste väärikate kandidaatide iseloomustused olid konkreetsed, seal oli üles loetud suur hulk nende toredaid tegemisi ja saavutusi. Aga Ansipi iseloomustus oli kuidagi liiga üldine, kantseliitlik. Meenutas nõukogudeaegseid iseloomustusi.
Siin see on:
“Andrus Ansip on oma vastutusrikkaid ametikohustusi täites pidanud oluliseks tartulikke väärtusi ja hoidnud kõikjal kõrgel Tartu vaimu lippu. Aastatel 1998–2004 täitis Andrus Ansip Tartu linnapea ülesandeid, tehes seda suure pühendumusega. Tema eestvedamisel taastati Jaani kirik, ehitati moodne Aura veekeskus ja uuendati Tartu linnaruumi 21. sajandi vääriliseks. Lahenduse leidsid paljud Tartu murekohad ja linn sai tema eestvedamisel uue hingamise. Digiteemad olid Andrus Ansipile südamelähedased juba linnapeana, nt võeti esimesena maailmas Tartus kasutusele mobiilse parkimise süsteem. 2005–2014 oli Andrus Ansip peaminister, olles pikima ametiajaga peaminister Eesti ajaloos. Tema ametiaega jäi mitmeid murrangulisi sündmusi ja otsuseid. Üks märgilisi saavutusi on Eesti liitumine eurotsooniga, mis toimus 2011. aastal. See tõi Eesti kindlalt Euroopa integreeritumate ja edukamate riikide sekka. 2014–2019 oli Andrus Ansip Euroopa Komisjoni asepresident, tema portfelli kuulus digitaalse ühtse turu valdkond. 2019–2024 esindas ta Eestit Euroopa Parlamendis. Andrus Ansip on tegelenud ka ettevõtlusega, muuhulgas asutas ta AS Tartu Raadio, mis oli Eesti esimene eraraadiojaam pärast riigi iseseisvuse taastamist. Andrus Ansip on Kaitseliidu Tamme malevkonna liige. Tartu Ülikool on autasustanud Andrus Ansipit Skytte medaliga, millega tunnustati tema rolli Tartu linna ja Tartu ülikooli ühistöös ja märkimisväärsetes ühistes saavutustes. Teda on tunnustatud ka Valgetähe III klassi teenetemärgi (2005) ja Riigivapi II klassi teenetemärgiga (2015).”
Oleks ju võinud veel lisada: nõukogude ajal oli pühendunud kommunist ja hoidis kõikjal kõrgel punalippu, sammudes ikka kindlalt esirinnas.
Võimalik, et nendele, kes on kantseliidi eesti kirjakeele asemel oma emakeeleks vastu võtnud, ei tundugi see iseloomustus imelikuna. Minule tundub, sest ma ei näe seal ühtki konkreetset põhjust, miks see inimene peaks olema Tartu aukodanik. Ta oli poliitik, linnapea, peaminister – tegi oma tööd ja sai selle eest kõrget palka.
Kõik see on juba isegi tunnustus!
Kas aukodaniku tiitel sobib inimesele, kes on palju valetanud? Kes on andnud rahvale valelikke lubadusi? Tuletagem meelde: “euro hinda ei tõsta”, “viie rikkama riigi hulka”? Eks ole meie hinnad nagu kiirteel kihutavad autod, ja eks ole me reformierakonna tulemuslikul juhtimisel jõudnud viie vaesema riigi hulka? Ja kuidas on lugu selle noorte meeleavalduse laialiajamisega?
Valetamise kohta ütles härra linnapea, et seda nad tiitlit andes ei arutanud. Eelmisel aastal küsisin, kas aukodanik võib olla inimene, kes oma naise kahe lapsega maha jätab, ka selle kohta ütles härra linnapea, et selliseid aspekte nad ei arvesta.
Minu jaoks tähendab sõna “au” ilmselt midagi muud kui Tartu linnavalitsuse jaoks.
Poliitikule võiks aukodaniku tiitli anda vaid sel juhul, kui ta tõepoolest ISE midagi eriliselt head oma rahva jaoks ära teeb, kui ta oma isiku ja käitumisega on paljudele eeskujuks, ja kui rahvas teda eriliselt armastab.
Mind ei ole kunagi huvitanud mingid tiitlid ega aurahad. Ma austan inimesi nende tegude ja käitumise, mitte tiitlite ega toolide järgi.
Ja viimasel ajal antakse tiitleid ja aumärke sageli justkui ideoloogilise kuulekuse või poliitiliste teenete eest – või lihtsalt liiga kergekäeliselt.
Meenutagem Mikk Pärnitsat, kes sai vägivallaennetuse auhinna, mille minister tema vääritu käitumise eest tagasi võttis, ent mille uus, reformierakonna minister Maris Lauri talle lahkesti tagasi andis.
Märkasin hiljuti, et sellesama vägivallaennetuse auhinna on nüüd saanud ka tuntud nokulaulutädi Rita Holm, kes teatavasti sadadelt inimestelt juriidika pimenurkade abiga on tuhandeid eurosid välja nõudnud selle eest, et neid pahandas tema sündsusetu esinemine lasteaia rühmas, kus ta tuntud viisil laulis, et lapsed näitaksid talle, kus on nende nokud ja tussud.
Lisaks ähvardas ta otsesõnu Tartu Postimehe artiklis neid lugejaid, kes veel kavatsevad teda kritiseerida. Kas see ei ole vägivald?
Paraku ongi tänapäeval igasugu austamised kohati paroodiaks muudetud ja tiitlite maine maani maha kukutatud.
Õnneks antakse neid siiski veel sageli ka väärikatele. Palju õnne Tartu väärikatele!
Austagem seda, kes ise austust väärib.
Malle Pärn