Üks järjekordne reformierakondlik EKP tegelane sai suure au osaliseks – talle omistati Tartu linna aukodaniku tiitel. Tartu nimetab end ise kenasti heade mõtete linnaks. Samas ei lähe sellega kuidagi kokku asjaolu, et “heade mõtete linn” on lasknud aastaid võimule endised kahtlase taustaga nõukogude funktsionäärid ja nende poolt oma kamba liikmeks edutatud nooremad karjäärihimulised tegelinskid.
Enne Andrus Ansipit on saanud Tartu aukodanikuks ka kriminaalkorras süüdi mõistetud reformierakondlane Neinar Seli. Ma ei tea, et Ansipil oleks mingeid teeneid taasiseseisvumise ajast, vastupidi, viimase hetkeni pingutas ta komparteilise karjääri nimel. Peale iseseisvumist sebis ta aastaid hoopis panganduses. Samal ajal on Reformierakonna Tartut valitsev kamp alati tagasi lükanud taotluse vabadusvõitleja Mart Nikluse Tartu aukodanikuks nimetamiseks.
Robert Närska on rääkinud episoodist 1988. aasta 2. veebruarist, kui Andrus Ansipit pidas tema sõnul paremaks koerad varem lahti lasta, et karistada Tartu rahu tähistanud meeleavaldajaid. Tolleaegne kommunist Robert Närska ütles, et ta vaatas aknast, kuidas miilitsad noori meeleavaldajaid koertega taga ajasid. Tema juurde tulnud Ansip olevat arvustanud miilitsa tegevust, öeldes, et koerad oleks juba varem tulnud demonstrantide peale lahti lasta. “Sest see, keda koer korra näksinud on, see enam tänavale ei tule. Need on täpselt Ansipi sõnad,” väitis Närska.
Veel Ansipi CV-st: Ta oli roodukomandöri asetäitja poliitalal (politruk/zampolit; ideoloogiaohvitseri ametikoht kuulus KGB alla ja olid tihedalt seotud eriosakonnaga); arvati reservi vanemleitnandina.
Õpingute ajal Tartu Riiklikus Ülikoolis valiti Ansip 1974 keemiaosakonna komsomolibüroo liikmeks ja ülikooli komsomolikomitee liikmeks, 1975 hiljem ülikooli komsomolikomitee organisatsioonilise töö sektori juhatajaks, 1977 keemiaosakonna komsomolibüroo sekretäriks.
Aastal 1978 astus EKP-sse. Aastal 1979 valiti ta ülikooli töötajana keemia osakonna parteibüroo sekretäri asetäitjaks organisatsioonilise töö alal.
Ajateenistuse ajal oli ta väeosa komsomolikomitee ja parteibüroo liige. Aastast 1985 oli ta palgaline parteifunktsionär. Ta asus tööle EKP Tartu Rajoonikomitee tööstus- ja transpordiosakonna instruktorina. Samuti oli ta kultuuritöötajate ametiühingu Tartu rajoonikomitee esimehe asetäitja, Karskusühingu EKP Tartu Rajoonikomitee algorganisatsiooni esimees ja Tartu rajooni seltsimehelike kohtute ühiskondliku nõukogu liige. Aastatel 1987–1989 oli ta EKP Tartu Rajoonikomitee organiseerimisosakonna juhataja.
25. novembril 1988 toimus EKP Tartu rajooni kommunistide konverents, kus ta valiti rajoonikomitee liikmeks. Samal päeval toimus rajoonikomitee pleenum, kus oli esitatud tema kandidatuur rajoonikomitee II sekretäri (ideoloogiasekretäri) ametikohale. Tema kandidatuur ei läinud läbi. Teised kommunistid süüdistasid teda liiga vanameelses poliitikas. Tartu täitevkomitee esimees Robert Närska nimetas Ansipit koguni “poliitiliseks prostituudiks”.
Ansip oli protokollija rollis, sellel teaduskonna parteibürool, kui keemiateaduskond heitis välja vastupanuvõitleja Jüri Kuke. Kaks päeva hiljem kogunes keemiaosakonna parteialgorganisatsioon kell 16 TRÜ keemiahoone ruumis nr 148.
Päevakorra kolmanda punktina oli uuesti arutusel Jüri Kuke personaalküsimus. Koosolekut juhatas Kuke oponent, parteibüroo sekretär Mari-Liis Allsalu, protokollis Andrus Ansip.
30. novembril 1978 protokollis Ansip: “Üldkoosolek, kuulanud ära informatsiooni Jüri Kuke personaalküsimuse kohta, otsustas ühehäälselt (poolt 17, vastu 0), lugeda Jüri Alberti p. Kukk väljalangenuks NLKP ridadest, kui parteiga tegelikult sidemed kaotanu (NLKP põhikirja punkt 8 järgi). Sm Kukk personaalküsimuse arutamise juures ei viibinud, ehkki koosoleku toimumise aeg ja koht olid J. Kukele teatavaks tehtud kirjalikult,”
Kui Eesti Ekspress Ansipi kompartei toimikut arhiivis uuris, sai Riigiarhiivi direktor Marge Tiidus väga pahaseks.
Peaminister Ansipi kohta võib olla riigiarhiivis veel kaks sellist säilikut. Tartu sõjakomissariaadi fondis asub tema Nõukogude armee poliitohvitseri toimik. Veel on KGB poolt Ansipi pere välisreiside kohta peetud väljasõidutoimik.
2008 jõustunud arhiiviseaduse muudatused seavad ajaloouurimisele selged piirid. Nüüd ei tohi arhiivid anda välja mitte ainult delikaatseid, vaid mis tahes isikuandmeid ilma inimese enda või tema pärijate kirjaliku loata.
Ajakirjanik üritas kätte saada ka Nõukogude Liidu kangelase Arnold Meri kompartei toimikuid. Riigiarhiivi eitava vastuse peale võttis ta ühendust Meri advokaadi, endise ENSV KGB juhi poja Sven Sillariga. Sillar vastas, et klient nõusolekut ei anna. Niipalju siis vabast sõnast ja arhiivide vabadusest Eesti Vabariigis. Ajaloo uurimisel on pitser peal nagu paljudel teistel teemadel. Endised kommunistid on võtnud riigis aastakümneteks võimu ning ühtlasi keelanud nende tegudega lähema tutvumise.
Anti Poolamets, Riigikogu liige (EKRE)