Maailma avalikkuse tähelepanu on köitmas taaskord USA presidendi ametisse saanud Donald Trumpi täidesaatvad korraldused, aga ka lennukad mõtted, millede seast üks väljapaistvamaid on omandada ostu-müügi tehinguga Taani Kuningriigilt maailma suurim saar Gröönimaa, idee, mis pälvis mõningast tähelepanu ka Trumpi eelmisel ametiajal.
Trumpi kõlavate lubaduste taustal viia Ameeria Ühendriigid majanduslikult ja tehnoloogiliselt enneolematutesse kõrgustesse, saab näha, kas mitmete USA välisministrite, aga ka asepresidentide püüdlused Gröönimaa ostmiseks alates 1867. aastast realiseeruvad Trumpi käesoleval ametiajal. Gröönimaa müümine sarnastel tingimustel nagu USA president Harry Truman 1946. aastal enne külma sõja algust Taanile pakkus – 100 miljonit USA dollarit kullakangides, tänases vääringus ligikaudu 1,7 miljardit USA dollarit, mis on siiani teadaolevalt parim pakkumine, Taanit oluliselt rikkamaks ei teeks.
Samas kaob Taanil vajadus doteerida saareelanikke iga-aastaselt enam kui 500 miljoni USA dollariga, mis moodustab kaaluka osa Gröönimaa sisemajanduse kogutoodangust – 3,24 miljardit USA dollarit (2021). Gröönimaa strateegiline asukoht Arktikas on USA-le olnud oluline juba pikemat aega – külma sõja tippaegadel statsioneerus Gröönimaa Thule lennuväebaasis, tänases Pituffiki kosmosebaasis, ligikaudu 10 000 USA sõjaväelast. Piirkond muutub tulevikus veelgi olulisemaks seoses intensiivsema merejää sulamisega sealkandis, luues uusi väljavaateid laevade navigatsiooniks Arktikas, vältimaks nii Panama, kui ka Suessi kanalit, kus seistakse tihti silmitsi kas kanali kasutuse ülekoormusega, aga ka julgeolekuohtudega.
Lisaks on oluline esile tuua, et alates 20. sajandi II poolest on rohkelt lisandunud teadmisi Gröönimaal, saare rannikuvetes ja ümbritsevas majandusvööndis leiduvate maavarade osas, kust võib leida kivisütt, teemante ja mitmeid metalle, sealhulgas hõbedat, niklit, plaatinat, vaske, molübdeeni, rauda, nioobiumi, tantaali, uraani ja haruldaseid muldmetalle. Saare kirdeosas, Gröönimaa meres leidub ligikaudu 50 miljardit barrelit energiaressursse naftaekvivalendis (nii nafta, kui ka gaas). Gröönimaa on oma pindalalt, 2 166 000 ruutkilomeetrit, pisut suurem kui Alaska ja Kalifornia osariigid kokku, kuid elanikke on viimastega võrreldes siiski üsna napilt, tänase seisuga ligikaudu 57 000 peamiselt inuitidest ehk lääneeskimotest püsiasukat ja nende hulgas ka mõnituhat taanlast.
Trumpi väljaütlemiste tuules on hiljuti Gröönimaale leidnud tee nii Donald Trumpi vanim poeg, Donald John Trump juunior, aga ka uudisteagentuuride, sotsiaalmeedia reporterid, saamaks aimu mida kohalikud, eeskätt saare pealinnas Nuukis, kus rahvast pisut enam kui Viljandi linnas, taaskordsetest Trumpi mõtterännakutest arvavad. Tänasel USA presidendil on selgi korral õnnestunud mitte ainult Gröönimaa elanikke, aga ka taanlasi mõnevõrra ärevile ajada, mille üheks tulemuseks on, et hiljuti otsustas Taani Kuningriik muuta isegi oma riigivappi, et Taani riigi seotus Gröönimaaga (Gröönimaad sümboliseerib vapil jääkaru) oleks veelgi enam nähtaval. Siiski pole Gröönimaa ainus, mis Trumpil meeles mõlgub ja keelel kipitab.
Ka Kanada asukad on hiljuti saanud Trumpilt mitteametliku kutse saamaks USA osariigiks, peibutades kanadalasi väiksemate maksudega. Ka strateegilise, aastal 1914 USA poolt avatud Panama kanali üle kontrolli saavutamise on Trump oma hiljutistes esinemistes välja toonud. Panama kanali täielik või ka osaline loovutamine USA-le oleks aga võrdlemisi suur hoop kohalikule majandusele, sest kanali panus Panama sisemajanduse kogutoodangusse on ligikaudu 8% ja enam kui 23% riigi valitsuse aastasest tulust pärineb just kanali kasutuse eest kasseritavatest tasudest.
Uute territooriumite ostu-müügi tehingud ei ole just igapäevane asi riikide vahel, kuid aeg-ajalt tuleb seda siiski ette. Üks viimaseid taolisi tehinguid toimus 2017. aastal Egiptuse ja Saudi Araabia vahel, mil strateegilise asukohaga saared Punasel merel Al-‘Aqabah’ lahe suudmes – Tiran ja Sanafir, kogupindalaga 133 ruutkilomeetrit vahetasid omanikku, mille eest kohustus Saudi Araabia Egiptusele tasuma 22 miljardit USA dollarit nii naftas, kui ka arenguabina. Enam kui kahe miljoni ruutkilomeetrililise pindalaga Gröönimaa võimaliku ostu-müügi tehingu puhul tuleks aga vaevalt kõne alla, et USA tasub Taanile enam kui 165 miljonit USA dollarit iga ruutkilomeetri arvestuses, sarnaselt Tirani ja Sanafiri saarte müügitehingule maa eest, mis asub peamiselt paksu liustikujää all. Seni on USA kasvatanud oma territooriumi omaaegsetelt Euroopa koloniaalvõimudelt – Inglismaalt, Prantsusmaalt, Hispaanialt, Venemaalt nende Põhja-Ameerikas asuvaid koloniaalvaldusi, aga ka naaberriikide territooriume üle võttes, üles ostes, nagu näiteks hilisemate osariikide Kalifornia, Arizona, Nevada, Utah, New Mexico ostud Mehhikolt pärast Ameerika-Mehhiko sõda (1846 – 1848).’
Kohapealsete põlisasukate arvamus, niipalju kui neid USA poolt omandatud aladel oli, ei puutunud toona reeglina aga üldse asjasse või kui, siis oli nende poolehoidu suhteliselt kerge võita, olles majanduslikult tugevama ja haldussuutlikuma riigi rollis võrreldes seniste valitsejatega, kes tegid oma valdusi puudutavaid otsuseid peamiselt kaugel Euroopas. Siinkohal võiks tõmmata paralleele gröönlaste, Balti alade asukate, aga ka USA ja Venemaa, kui kõige jõulisemalt maailma tsivilisatsiooni kujundavate riikide vahel. USA püsiv sõjaline kohalolek Gröönimaal algas II maailmasõja ajal, mil saar mehitati oma sõjaväelastega Taani nõusolekul pärast seda, kui taanlased kapituleerusid Saksamaa vägede ees 1941. aastal. Kuid ka II maailmasõja järgselt ja ka peale Külma sõja lõppu ei kiirustanud USA sõjaväelased Gröönimaalt lahkumisega, põhjustades taanlastele teataval määral meelehärmi.
Sarnaseid arenguid nägime ka Eestis ja Balti riikides II maailmasõja ajal ja ka selle lõppedes, mil Nõukogude Liidu väed, kes endid Balti riikide baasides 1939. aastal sisse seadsid, jäid kohapeale üpris pikaks ajaks. Kui veel kaugemaid aegu ja riikidevahelisi maade ostu-müügi tehinguid meenutada, siis omal ajal tasus Venemaa keisririik Liivimaa, Eestimaa, Ingerimaa, Karjala maakitsuse ja Laadoga järve ümbruse maade eest Rootsile kaks miljonit Rootsi riigitaalrit hõbedas 1721. aasta Uusikaupunki (Nystadi) rahulepingu kohaselt. Tõsi, 11 aastat varem, 1710. aastal oli sõlmitud Harku kapitulatsiooniakt, millega Põhjasõda Eesti aladel lõppes, mistõttu hilisemat raha maksmist Rootsile võiks ehk vaadelda kui mõningast kompensatsiooni, et Põhjasõja käigus Venemaale kaotatud territooriumid Rootsi aadli meelt liiga mõruks ei muudaks ega tekitaks soovi sõjaliseks revanšiks tulevikus.
Vaevalt et keegi toonastest otsustajatest, rahuleppe sõlmijatest huvigi tundis milline lipp, vapp ja ike kohalikule maarahvale meelepärasem oleks…
Tulles aga tänapäeva, siis arvatavasti tekitab paljudes hämmingut miks Trump sääraseid dramaatilisi, ebadiplomaatilisi, kohati isegi taktituid avaldusi lubab paljude riikide aadressil, säästmata ka oma lähinaabreid ja liitlasi, pälvides tihti kriitikat ja vastasseisu mitte ainult välisriikides, vaid ka USA siseselt? Või on see pelgalt vaid Trumpile omane käitumisviis ja taktika, “smoke and mirrors” (ingl. k. “suits ja peeglid”) – tegeliku olukorra, kaugemate eesmärkide varjamine eksitava või ebaolulise teabega?
Nagu teame, kerkis USA Teise maailmasõja järgses maailmas esile domineeriva majandusliku, poliitilise ja tehnoloogilise jõuna, kelle ainsaks ülemaailmseks rivaaliks 20. sajandil oli Nõukogude Liit. Kui Nõukogude Liit 1991. aastal kokku kukkus, saavutas Ameerika hegemoonia maailmas oma tipu. 21. sajandi kolmandal kümnendil seisab hegemoon aga silmitsi väljakutsetega nii sisemiselt, kui ka väliselt. Sisemiselt on USA tootlikkuse kasvutempo viimase 20 aasta jooksul oluliselt aeglustunud, suur osa tööstusest on kolinud teistesse riikidesse, eeskätt Hiinasse ja Aasiasse ja teisalt riigid nagu Hiina ja Venemaa, koos oma mõttekaaslastega BRICS-is esitavad oma tegevusega väljakutseid Ameerika hegemooniale kogu maailmas.
Neist ja paljudest teistest asjaoludest tulenevalt valmistub USA käesoleval ajal suureks arenguhüppeks, reindustrialiseerimiseks, vähendamaks tehnoloogilist ja tööstuslikku mahajäämust Hiinast, aga teatud valdkondade puhul ka Venemaast. Eesmärgiks on tuua aastakümnete jooksul USA-st lahkunud tööstus tagasi, saavutada tehnoloogilisi läbimurdeid energeetikas, aga ka rajada uusi energiatootmisvõimsusi rahuldamaks üha suuremat energiavajadust, mida reindustrialiseerimine ja uute tööstusharude loomine paratamatult kaasa toob. Eelnimetatu läbiviimise osas seatakse suuri lootusi nii tehisintellekti arendustele (hiljuti kirjutas President Donald Trump alla tehisintellekti arengut käsitlevale täidesaatvale korraldusele), aga ka näiteks sellisele organisatsioonile nagu 1958. aastast tegutsev DARPA (The Defense Advanced Research Projects Agency), USA Kaitseministeeriumi alluvuses olev agentuur, mille ülesandeks on teadus- ja arendustegevus uute militaartehnoloogiate väljatöötamisel Ühendriikide relvajõudude tarbeks.
Briti ajaleht The Economist on DARPA-t varasemalt nimetanud agentuuriks, “mis kujundas tänapäevase maailma”, viidates et agentuuri panus on olnud oluline näiteks ilmasateliitide, GPS-i, droonide, vargtehnoloogia, personaalarvutite, aga ka interneti loomisel. Kui see asi nii on nagu The Economist väidab, siis arvatavasti on DARPA-l ka eesseisvate aegade tarbeks mitmeidki tehnoloogilisi arendusi varuks, mis võiks USA korporatsioonidele, ettevõtjatele edu tuua kaasaegses konkurentsitihedas maailmas. Eeskätt majanduslikus, tehnoloogilises heitluses Hiinaga, sest Venemaa, olgugi et põhjustab USA-le kohati ebamugavust, pole saanud sääraseks vastaseks nagu oli omal ajal Nõukogude Liit, kellele toona järgnes sotsialismilaager ja osaliselt ka arengumaailm. Hegemooni positsiooni säilitamise nimel ollakse senisest enam valmis viskuma ka USA siseturu kaitsele, rakendades üha suuremal määral imporditolle USA-sse eksportivatele riikidele, julgustades sel moel USA korporatsioone ja ettevõtjaid kohapealset tootmist arendama. Majanduslik autarkia ja isolatsionism kaasaja globaalses, tootmisahelatest ja kaubanduslikest suhetest läbipõimunud maailmas poleks ka ilmselt USA puhul võimalik, kuigi sarnaselt näiteks Venemaale on USA-l rohkelt maavarasid, sisemisi ressursse ja mitmeid teisi oma majanduse tõhusaks toimimiseks vajalikke tööriistu, eeskätt inimkapitali, aga ka erinevaid mõjuhoobasid diplomaatilises suhtluses ja rahvusvahelistes organisatsioonides.
Käesoleval ajal toob pea iga uus päev Ovaalkabinetist teateid USA presidendi järjekordsetest täidesaatvatest korraldustest, mida on lühikese aja jooksul, alates ametivande andmisest 20. jaanuaril, kogunenud juba enam kui kolmkümmend, teiste seas Maailma Terviseorganisatsioonist lahkumine, taaskord Pariisi kliimakokkuleppest taganemine, aga ka näiteks riikliku energiahädaolukorra väljakuulutamine kiirendamaks uute nafta-, gaasi- ja elektriprojektide lubade väljastamist.
Seisame äärmiselt huvitavate aegade künnisel. Lähemad aastad näitavad kas senine hegemoon jääb püsima ja kui, siis milliseks muutub maailm me ümber ja kuidas mõjutab see meie elu.
Vahur Luhtsalu, kolumnist
Vahur Luhtsalu on Eesti kolumnist, poliitikavaatleja ja endine diplomaat. Ta avaldab regulaarselt arvamuslugusid üleriigilistes ajalehtedes ja meediaväljaannetes On varasemalt töötanud Euroopa Keskpangas, Eesti Välisministeeriumis ja Eesti Türgi saatkonna asejuhina.