Rahu kogu maailmas on kogu inimkonna unistus, aga see pole kunagi täitunud. Poliitikud peaksid seejuures olema eriti skeptilised, sest nad teavad reaalsust. Mõnel, nagu Riigikogu väliskomisjoni esimehel Marko Mihkelsonil, “katus sõidab”.
BNS vahendab: “Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson ütles teisipäeval parlamendis välispoliitika arutelul, et Eesti välispoliitika tähtsaimaks küsimuseks praegusel hetkel on aidata kaasa kestliku rahu taastamisele Euroopas, mis tagaks lisaks Ukrainale ka Moldova, Gruusia ja Valgevene suveräänsuse.
Mihkelson rõhutas, et kestliku rahu taastamine on ainus viis kindlustada Eesti julgeolek. “See tähendaks Ukraina võitu sõjas sissetunginud agressori üle ning demokraatliku julgeolekuvälja laienemist viisil, mis tagaks lisaks Ukrainale ka Moldova, aga ka Gruusia ja Valgevene suveräänsuse ning viiks diktatuuride langemiseni. Teisisõnu tähendaks see impeeriumite lõplikku lagunemist Euroopas. Selle eesmärgi täitumisel oleks Eesti julgeolek kindlustatud vähemalt järgmiseks inimpõlveks, võib-olla kauemakski,” sõnas ta.”
Kogu see jutt on utoopia. Kui võimukamp koguneks taas Läänemetsaga baari, siis võiksid nad omavahel, ilma poliitkorrektsuseta, vestelda teemal: kui reaalne on üldse rahu Ukrainas sellisena, et taastataks Kiievi suveräänsus kogu Ukraina üle.
Iga realistist poliitik teab, et see ei teostu. Esialgu võttis Venemaa ära Krimmi ja korraldas mässu Donbassis. Läänemaailmal oli tohutu võimalus Venemaa agressioon peatada, aga midagi ei juhtunud. Isegi allatulistatud Malaisia reisilennuki süüdlasi pole suudetud tuvastada.
Mis alust on hetkel uskuda, et Ukraina suudab lähiaastatel sõjaliselt riigi terviklikkuse taastada? Venemaa on jõupositsioonil ja võtab järjest Donbassi külasid ära. Lääs pole kolme sõja-aastaga suutnud Ukrainat piisavalt relvadega varustada. Üha enam poliitikuid räägib kohesest rahust.
Ainult poliitullikesed nagu Mihkelson võivad rääkida rahust, mille eelduseks on Ukraina sõjaline võit. Paremal juhul eeldaks rahuni jõudmine veel vähemalt 2-3 aastat sõda. Hetkel on reaalne ainult konflikti külmutamine.
Mõistusega inimesele on raske ette kujutada, mis toimub Tsahknade ja Mihkelsonide peades. Normaalsed inimesed ei saa rääkida hetkel Ukraina sõjalisest võidust, kui väga me seda ka ei tahaks. Ja kui sellised poliitikud pilluvad ainult tühje sõnu, siis neid enam valida ei tohiks.
“Päevapiltnik” aga on oma fantaasiates veelgi kaugemale läinud, ta loodab ka Gruusia ja Moldova eraldunud alad nendele riikidele tagasi saada ja Lukašenko kukutada.
Küprose kreeklased loodavad endiselt Põhja-Küprosele naasta, palestiinlased oma maale, tiibetlased Tiibetisse, setod Petserimaale… Me elame külmutatud konfliktide maailmas, “demokraatlik julgeolekuväli” on näidanud oma nõrkust ja pigem näitab ta ise soovi impeeriumi suunas areneda. Eesti välispoliitika arutelu Riigikogus näitas, millises paralleeluniversumis on praegune võimukamp
Uued Uudised