Duoplays jookseb praegu väidetavalt tõsielulistel sündmustel põhinev film “Beirut”, mis tutvustab olukorda Liibanonis enne Iisraeli sissetungi 1982. aastal. Läbi filmitegevuse näeb tõelist Lääne ja tema liitlaste poliitikat, kus reedetakse oma põhimõtted, kui läbi selle saab suuremat kasu (või õnnestub kahju ära hoida).
Maailmapoliitika pole mustvalge – aga just sellena näevad seda Eesti võimupoliitikud, kellest enamik on pärit põlvkonnast, kes sai taasiseseisvuse alguskümnenditel rakendusliku kõrghariduse, kes pole kunagi tootvat tööd teinud ega inimesi juhtinud ja on flaierijagajatest kohe ministriteks tõusnud. Need poliitbroilerid ei oma üht suurimat väärtust, elukogemust, ning juhindavad ideoloogiast ja sellega kaasnevast klantspildist.
Pole kahtlust, et kõik need kajakallased, tsahknad, mihkelsonid, michalid ja muud tegelased tunnevad ennast Brüsseli võimsates võimukoridorides saatuse poolt õnnistatuna, nad naudivad osakest neile langenud õnnesärast, nad arvavad, et on pääsenud suurte ja mõjukate sekka, nad mõtlevad “oo kaunis hetk veel viibi sa” ja on selle nimel valmis müüma ka oma hinge, rääkimata riigi ja rahva ohvrialtarile viimisest.
Nad on “kasulikud idioodid”, kellega manipuleeritakse. Meenub üks jutt aegadest, mil Taavi Rõivas oli veel peaminister. Brüsselis oli väidetavalt üks tüliküsimus, kus Saksamaa oli ühel poolel, Brexiti-eelne Suurbritannia ja Prantsusmaa teisel poolel, asi otsusti hääletusega ja mõlemad leerid üritasid enda taha koondada euroliidu väiksemaid liikmesmaid. Saksa kantsler Angela Merkel oli seepeale öelnud, et Eesti ja Taavi Rõivas on tema käsutada, nad hääletavad nii, nagu tema ütleb.
See on kulissidetagune jutt, seega ei saa tõesuse pärast pead anda. Küll aga on kindlalt teada juhtum, kus Riigikogu maaelu edendajad käisid Brüsselis, kohtusid Andrus Ansipiga ning kui nad rääkisid oma plaanist saavutada see, et Eesti ja teiste uute liikmesriikide põllumehed saaksid vanade olijatega võrdselt põllumajandustoetusi, laitis Ansip selle mõtte vihaselt maha, väites, et nii võib Eesti ilma jääda ka sellest, mis tal on.
Eesti on Brüsselis alati marionett olnud ja ilmselt on selleks ka praegune EL-i välispoliitikajuht Kaja Kallas, kellest on saanud Ursula von der Leyeni käpik. Tõenäoliselt jäävad eestlanna kanda kõik EL-i välispoliitilised äpardused ja neid pole juba praegu vähe – USA uus administratsioon “ei tõsta toru” Kaja Kallase peale.
Eesti praegused võimupoliitikud on endiselt sügavas inertsis, nad pole suutnud ennast ümber häälestada üheski välispoliitilises muudatuses. Nad ei saa aru, kui palju on Trumpi võimulepääs maailma muutnud ja nad laulavad endiselt halleluujat Brüsseli poliitikale, kuigi see näitab märke kokkujooksmisest. Nad pole aru saanud, et kliimapoliitika kõrbeb juba igast otsast, ka EL-i riikides loobutakse osadest meetmetest, Eesti aga ajab (üksi) edasi endist joru. Ja nad pole aru saanud, et Ukraina ümber puhuvad täiesti teised tuuled ja 2022. aasta kevade retoorika enam ei tööta – ometigi karjutakse Ukraina sõjalisest võidust edasi.
Kui Reformierakonna poolt on poliitikas poliitbroilerite pesakond ja Eesti 200 poolt ennasttäis tegelaste kamp, siis sotside puhul on asi ohtlikum – Lauri Läänemetsast on välja kasvanud tõeline bolševik, kes teeb “detsembrikuumust” ehk marksistlik-leninlikku revolutsiooni. Moskva patriarhaadi taltsutamise varjus ründab ta kogu kristlikku kirikut. Kliimameetmete varjus ründab ta eraomandit. Vaenukõneseaduse varjus ründab ta sõnavabadust jne.
Eriline on ka ideoloogiline triumviraat Signe Riisalo, Liisa Pakosta ja Kristina Kallas – need on naised, kes juurutavad Eestis sooideoloogiat, mida Ameerikas on asutud piirama, kuid siin aina süvendatakse.
Rumalad olupoliitikud ja paadunud marksistid – see on väga ohtlik kooslus. Nendelt võib igal ajal oodata riigi mahamüümist sellele, kes rohkem pakub.
Naastes filmi “Beirut” juurde – poliitika pole mustvalge, seal käib kogu aeg kauplemine, kusjuures igal riigil on lisaks üldhuvidele ka isiklikud huvid, oma huvisid kaitstakse ka liitlassuhete ruumis, sageli väljuvad konfliktid etteseatud raamidest ja tuleb midagi ohverdada. Ohverdatakse ka liitlaste huvisid, eriti kui nood otseselt viga ei saa, kuid pikemas ja laiemas perspektiivis muutub nende positsioon nõrgemaks.
Kõige sellega peab arvestama, aga Eesti võimupoliitikud usuvad piiritult, et laua taga pole kellelgil maski ees ja kõik on siirad. Aga ei ole. Kui Merkel edendas koos Venemaaga Nord Streami, oli Prantsusmaa väga kriitiline, aga sakslased jätkasid ikkagi. Väikeriikide huvid võivad sellistes mängudes kõige hullemini riivatud saada. Eesti välispoliitika peaks olema realismist lähtuv, see aga on orienteeritud ilusatele ja kõlavatele sõnadele.
Uued Uudised