Sellist asja pole minu mäletamist mööda Eestis varem juhtunud, et peaministrile tehtud umbusalduse ajal ei saa ta ainsatki toetavat häält. Kogu koalitsioon, isegi tema enda parteikaaslased Reformierakonnast kadusid saalist ära, kui Kristen Michali umbusaldust hääletati. Kuna umbusaldus vajab 51 häält, siis jäi ta ametisse, aga oluliselt vähendatud poliitilises suuruses.
Selline häälte ära kadumine on väga tõsine märk. Märk koalitsiooni seesmise usalduse ja ühtsuse puudumisest. Otsus jätta peaminister ilma koalitsiooni toetushäälteta ei saanud sündida muul põhjusel kui sellel, et mõni koalitsioonierakond ei soovinud oma toetushääli anda. Et mitte lasta välja paista võimuliidu tüli ja nõrkust, lepiti kokku, et kõik jätavad hääletamata. Eesti avalikkus väärib teadasaamist, kes siis oli see, kes Michali tagant ära kukkus. Kas sotsid või E200?
Kui meil oleks adekvaatne ajakirjandus, siis see oleks tänastes lehtedes keskne teema. Paraku näeme, kuidas jätkub tavapärane praktika anda omalt poolt parim, et aidata liberaalsel režiimil edasi võimul olla. Ei mingeid karjuvate pealkirjadega lugusid Michali hävingust hääletusel. Ei mingeid telgitaguste paljastamisi, kes ja miks alt ära hüppas ja kuidas sellise olukorrani jõuti. Ei mingeid mahlakaid lugusid tema rumalustest või valedest küsimustele vastates. Ei mingeid faktikontrolle. Vastupidi, meedia kajastab seda Michali eduloona ehk täpselt ristivastupidiselt tegelikkusele.
Null toetushäält on märk ka koalitsioonis olevast madalast moraalist. E200 on püsivalt ja sügavalt alla künnise, kahe portsendi partei. Kui jätta kõrvale asjaolu, et sügisesed kohalikud valimised pühivad nad niigi vähestest linnavolikogudest minema, siis ei ole neil kaotada enam midagi. Ka peaministri enda partei toetus on püsivalt madal, olles vaevalt pool sellest, mida väidetavalt valimistel e-häältega kokku korjati. Lisaks parteile on ebapopulaarne ka peaminister isiklikult.
Eesti poliitikajaloos on pretsedenditu olukord, kus võimuliidu koondtoetus on nii kaua nii madal. Tegelikult ei ole valitsusel mingit legitiimsust. Nad ei tohiks teha ühtegi kaalukat või mõjukat otsust. Meil oleks vaja erakorralisi valimisi ilma e-hääletamiseta, et Eesti saaks demokraatiasse ja normaalsusse tagasi pöörduda.
Paraku näeme, kuidas võimuparteid hambad ristis edasi rühivad ja meie raha laiali jagavad. Selleks pidevalt makse tõstes ja samal ajal avalikke teenuseid kärpides. Tahaks öelda, et see ei saa nii enam kaua kesta. Aga tundub, et kestab veel kaks aastat. Lohutame end sellega, et mida kauem see olukord kestab, seda ulatuslikum ja jõulisem saab olema poliitilise kursi muutus, kui see ükskord toimub.
Martin Helme, EKRE esimees