Mulle on alati olnud sümpaatne teadlaste hämmastav jultumus, psühhopaatiline künism ja täiesti üliinimlik võime tumina näoga kõige ilgemat jama suust välja ajada. Olgu selleks 20 sugu, totaalne maisikasvatus või odav tuulikuelekter ehk tõhusad ja ohutud süstid. Loetelu võib lõputult jätkata.
Minu jaoks on need teadlase positsioonilt esinevad raha eest valetajad nagu fakiirid, köietantsijad või mõõganeelajad. Mina nii ei oska, see lihtsalt ei ole võimalik, no ei saa normaalne inimene oma moraalset selgroogu niimoodi sõlme keerata. Proovige ise, ei tule kuidagi välja. Selles mõttes on teadusel võrratu meelelahutuslik mõju.
Naerad nii et kõht kõveras. Ma ei oska öelda, mis ajast või kuskohast on pärit teaduse kui tõemonopoli maine. Mina tulen Nõukogude Liidust, kus kõik teadlased olid kas teaduslikud kommunistid või teaduslikud ateistid või dialektilised materialistid. See kõik oli täielik sonimine. Minuvanuseid on ju veel, kas teil kõigil on altshaimer või? Keegi mitte midagi ei mäleta.
Eelmise okupatsiooni teadlased nagu ei olekski nõmetsenud ja rüvetanud oma seisust jõgede pööramisega, geenide eitamisega, ajalooliste muinasjuttude, marksistliku majandusmudeli, maisilummuse, emaskommunisti ja ahvi paaritamise ning muu sarnasega. Nõukogude teadus oli vedel väljaheide ja üks põhilisi tegureid, mille tõttu nõdrameelne süsteem tasapisi kokku varises.
Olgu peale, olles lõpuni objektiivne – Kalašnikovi automaat vantidel siiski töötas. Aga kas okupatsioonivõimu teadlastel täna on oma kalašnikov, mingi asi, mis töötab? Kahtlen sügavalt. Ma olen linna pealt kuulnud, et need asjad mis vanasti, konkreetselt üheksakümnendatel, veel väga hästi töötasid nagu autod ja pesumasinad, on täna parajad õnnetusehunnikud, mis heal juhul garantiiaja lõpuni välja veavad.
Mulle on kuskilt meelde jäänud, et teadlased selgitasid välja, et masinavärkide elektrikontaktidest tuleb välja võtta üks metall, mis olevat loodusele paha. Nüüd kärssab kogu elektroonika viletsate kontaktide pärast kiiresti läbi ja loodus vaadaku ise, kuidas selle lõputu prügimäega hakkama saab.
Ma kujutan vaimusilmas ette, kuidas nurjatu tööstur pöördus oma murega kõige odavama teadlase poole: kuule, mõtle midagi välja, masinad ei lagune mul kuidagi ära ja inimesed ei osta enam muhvigi. Keera mul tootmine kuidagi nii kavalasti pekki, et nad muudkui ostaksid ja ostaksid ja oleksid õnnelikud ka veel. Ja siis teadlane tuli kontaktipedereerimise ideega looduse päästmise nimel. Ma olen kindel, et see teadlane oli täielik kaabakas.
Loodusele on hea see, kui ühe katkise asja asemel visatakse minema kolm või neli samasugust, mõistagi ökomahedate ja pekkis kontaktidega, on ju nii? Antud juhul kannatavad nii loodus kui kliendid, aga kasumi üle ilmselgelt ei saa kurta. Sarnane skeem on ka ülimalt kallis ja loodust rüvetav tuulikueleker, siingi on tõsine teadus taga, nii et naera kõht kõveraks.
Aga pole halba ilma heata, äsja saime lehest lugeda, et kliimaminister Yoko Alendrile tõmmati kenasti teadusmüts üle kõrvade ja nagu nad selgitavad selle ala asjatundjad, panid kümmekond ahvist arenenud teadlast nn energiakonservi rehkendusse suvalised numbrid, et petta maksumaksjalt välja õige kena kopikas, miski 35-milline dotatsioon.
Teadlaste võimeid arvestades on tegu siiski suht väike kahjuga ja inimohvreid õnnestub seekord ehk üldse vältida. Tuulemöldrid ja nende skeemitamist õigustavad teadlased panevad litri, mis maksab kümneid miljardeid. See on mõistagi tippteadus, aga ka 35 miljonit on raha.
Yoko juhtumi teeb õpetlikuks see, et teadlased mitte ainult ei manipuleerinud rehkenduse algandmeid, kõigele lisaks nimetasid nad majanduslike väljavaadeteta kaevanduse ümber mingit liiki energiasalvestiks. Arvestus oli lihtne, Yoko vaevalt et vahet teeb ja kuna ta on kliimasektant ja puhta energia fundamentalist, siis ta ei hakka pühas salvestis kahtlema.
Täpselt nii läkski, Yoko ei hakanudki kahtlema ja neelas konksu ilusti alla. Musta mahhinatsiooni tõi avalikkuse ette Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidu juhataja Rein Voog oma avalikus kirjas meeskaja Michalile. Aga mida see kiri muuta saab, ilmselt see 35 milli ikkagi makstakse välja, vastasel juhul peaks meeskaja tunnistama, et Yoko on puupea ja terves tema voodoo ministeeriumis pole ühtegi pädevat inimest ning riigis valitseb täielik anarhia.
Mis juhtub aga siis, kui avalik kiri kannab head vilja, satub näiteks mõne kirjaoskaja kätte ja Yoko sunnitakse ratsionaalselt tegutsema? Kohe arvutame välja, mitu avalikku kirja tuleb kirjutada, et päästa 20 miljardit maksumaksja raha kliimavaraste ja odava elektri petiste käest. Aritmeetikateadlased ütlevad, et kui üks kiri päästab 35 miljonit, siis tuleb 20 miljardi päästmiseks kirjutada ei vähem ega rohkem kui 572 avalikku kirja ja natuke jääb üle järgmise pettuse jaoks.
Veidi lihtsustatult võib öelda, et kui Yoko haldusalast võetakse ära 35 miljonit ja seda ei panda kunagi tagasi, siis saab iga eestlane 35 okupatsioonirahaga vastu pükse. Aga kui varastatakse 20 miljardit, siis pügatakse sind, mind ja meid kõiki 20 000 euroga. Pärnu või Valga mõttes on see lihtsa inimese kahe aasta palk.
Kui sa ei taha oma kahe aasta palka anda mingitele jätistele, siis ära tapa tuulemöldrit, vaid vali EKRE poolt, probleemi saab lahendada ka ilma verevalamiseta. Kurjategijatega tegeleb kohus vastavalt vabariigi seadustele. Ma tõesti hoiatan inimesi, sest olles jälginud mitmeid emotsionaalseid tuulikudebatte, kargavad igasugused hirmsad prognoosid pähe.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 13.02.2025