Me oleme harjunud suukorvistatud meediumist lugema klantsuudiseid sellest, kuidas Kaja Kallas istub ühes lauas selle maailma vägevatega, kohtus paavstiga, saab jälle mingi senikuulmatu sõjaõhutajate auhinna või punnitab sadamakõrtsi inglise keeles mingit seosetut jutupunkti.
Kõik paistab aga hoopis teises valguses kui lugeda tuhandeid kommentaare X sotsiaalmeedias Kaja Kallase postituste alt. Toon konkreetse näite Kallase eilse postituse vastukajadest, jutt ikka NATO, Ukraina ja euroliit kui midagi rahuläbirääkimistesse puutuvat. See on julm. See on põrgutuli. Mõistvaid ja pooldavaid kommentaare on üksikuid, üldiselt valatakse lahtise tekstiga ja otse silmade vahele:
“Kena proua. Peaksite kodus olema ja oma lapselapsi hoidma. Mitte üritama meeste laua taha pääseda, et sõja lõpetamise üle läbi rääkida.”
“Teil pole õigust otsustada, kuidas teised riigid oma raha kulutavad. Tahan oma kohvi piima ja suhkruga. KIIRESTI!”
“Kallas ei mõista ilmselt üldse Euroopa/EL/NATO ja USA vaheliste suhete olukorda. Eurooplased on USA vasallid, te lihtsalt ei saa oma isandatele ei öelda.”
“Te naersite meie presidendi üle, kui ta viimati võimul oli. Te teadsite, et see tuleb. Nüüd anute te lisaaega. Me ei vaja ega taha teid enam. Te tegite oma valiku ja nüüd peate sellega elama.”
“Euroopa on otsustanud muuta end täiesti ebaoluliseks. Teil pole arvestatavat sõjaväge ja olete oma majanduse halvanud läbimõtlemata sanktsioonidega, mis ei suutnud Venemaad peatada.”
“Biden võis teie kasutut virisemist taluda, aga nüüd on täiskasvanud jälle võimul. Nautige laste lauda.”
“EL on nõrk, EL on lõhestunud, EL maksab. See on kõik, milleks nad head on ja nii neid ka nähakse.”
“Las USA ja Venemaa tegelevad sellega, nad leiavad Ukrainale rahu palju paremini ja kiiremini kui teie kunagi unistada oskate.”
“Keegi ei vaja teie nõrku riike.”
“Kas te tõesti ei mõista, mis toimub? Teie lähenemine “vankumatust toetusest” Ukrainale, NATO-liikmelisusest ja lõputust sõjast on päevakorrast maas. Veelgi enam, teid ei kaasata läbirääkimistesse, sest teid peetakse ebaoluliseks. Mäng on läbi. Te peaksite tagasi astuma!”
“Te olete ebaoluline. Te ei suuda oma kaitse eest ise maksta. Seega ei vaja teid keegi.”
“EL-il pole armeed. Teil pole siin sõnaõigust.”
“Ei, ei, proua. Teie vajate Trumpi ja tema juhib teid ning teie järgnete talle.”
“Te hakkate Ameerikale ütlema, kuidas oma raha kulutada?”
“Mu kallis metsanümf. Taevalaotuse valgus ja sodiaagi uhkus. Reaalsuskontroll: meeldib see teile või mitte, vänt on ainus valik menüüs. Leppige sellega, mu kallis kullake! Lõppude lõpuks, te kõik toetate tähestiku maffiat, nii et teil ei tohiks sellega probleemi olla, eks!?”
“Pane laik, kui sa pole sellest prouast varem kuulnud.”
“Tegelikult pole Euroopal ega NATO-l midagi öelda. Lahendus on Venemaa ja USA vahel, kus USA esindab Ukraina konflikti õhutanud jõude.”
“Teil pole kohta laua taga ja teil pole mingit mõjujõudu.”
“Kedagi ei huvita, mida üks hirmus naine millestki arvab.”
“Eesti kulutas NATO-le 2023. aastal 2,3 miljardit dollarit ja USA kulutas 800 miljardit dollarit. Pole selge, miks Trump peaks teie nõudmisi üldse tähele panema.”
“Kui ma kuulen teie hoolimatut juttu, siis ma mõtlen, kas Zelenskõi on teile ja teietaolistele maksnud?”
Jne jne. Ma ei hakanud kommentaatorite nimesid välja tooma, kuid teen siiski ühe erandi, järgnevalt osa pikemast kommentaarist, mis võtab päris hästi kokku Ameerika helgemate peade vaatevinkli Euroopa asjadele, Ricky Everett kirjutab:
“Ma vihkan USA impeeriumit, aga faktid on reaalsed. USA-l on mitmetasandiline käsilaste süsteem. Ukraina on madala väärtusega käsilane, hea inimkaotuste neelamiseks, ja nüüd peavad nad andma meile kogu oma loodusrikkuse, kuna kaotasid sõja, mille meie alustasime. EL on kesktaseme käsilane; me võime õhku lasta teie torujuhtmed ja teie tööstuse meie huvides lammutada, ja teil pole sõnaõigust, te teete, nagu käsu saate…
Nii et oma frustatsioonis te ainult räägite-räägite ja ei tee midagi peale oma kodanike ahistamise, meie käsul või ilma. Mulle see ei meeldi ja see on rumal, aga see on reaalne.”
Meie siin Euroopas künname ja künname, aga ameerikamaal näeb see kõik natuke teisiti välja – nurgatagune klounaad. Kõige kurvem on see, et ameeriklasi ei ole ikka veel õpetatud keelt hammaste taga hoidma nagu laulurahvas miljoni vaese maal. Ega siin ei oska muud soovitada kui küsida kooliraha tagasi ja vaadata vabal hetkel lahtiste silmadega X-is ringi. Ehk jääb midagi külge. X-is mõistagi kommunistide tsensuuri ei ole, vaba maa, siiski on tegu laulurahva hulgas suht ebapopulaarse meediaga.
Aga kui ei ole midagi öelda, siis on muidugi ükskõik kus seda teha, oled, kus oled ja lömitad, kus lömitad.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 14.02.2025