Kui Kaja Kallas oli peaminister, rõhutas ta alati, et me ei tohi kunagi enam olla üksi – ning tema ja Reformierakonna poliitika on Eesti viinud just olukorda, kus see on taas juhtumas.
Ameerikas on võimul uus president, kes tahab, et Euroopa ei toetuks enam ainult üle-lombi-liitlasele, vaid teeks ka ise midagi enda kaitsmiseks, ning ta survestab euroliitlasi seda tegema. Lisaks on Ameerika väärtused nüüd tükkis teistsugused kui Euroopal: seal pole paarikümment sugu, vihakõneseadusi, konservatiivsete jõudude ja kristlaste kiusamist jne.
Ja selle administratsiooniga norib Eesti valitsus endiselt tüli, milles võib igaüks iga päev ajakirjandust lugedes veenduda – Eesti on oma suurima ja tugevaima liitlase suhtes endiselt vaenulik, sest see loobus Bideni liberaalsest ideoloogiast. Seega on Eesti Ameerika poolelt üksi jäetud.
Üksi oleme ka Euroopa Liidu (NATO Euroopa liikmed) poolelt, sest see leer lihtsalt ei suudaks ennast kiiresti ja efektiivselt kaitsta, olles aga seda valjemalt Ukraina sõja võitmisest võlutud. “Pettunud ja sõjameelsed” Euroopa liidrid (nagu neid nimetas Ungari välisminister Péter Szijjártó) on endiselt kinni oma piirkondlikus rohepöördes, piirkondlikes “liberaalsetes uusväärtustes”, piirkondlikus energiapoliitikas, mis kõik on Euroopa eksistentsi lammutavad poliitikad… Sealt reaalset sõjalist abi oodata, mis lööks ka venelased sõja korral tagasi, on juba naiivne, samas on retoorika endiselt “Venemaad põlvili suruv”.
Ja me olemegi üksi. Jälle. Selleks oli vaja vaid neli aastat reformierakondlikku poliitikat.
Seejuures pole meil efektiivset kaitseväge, selle relvastamine alles käib. Meil on lõhestatud ühiskond ja käib tülinorimine Venemaaga, kes on taastamas oma jõudu otse piiri taga. Putinil pole praegu vaja palju ära teha, et Eesti ühiskond põhjalikult destabiliseerida. Kui Lauri Läänemets jätkab Pühtitsa kloostriga norimist, piisab patriarh Kirillil vaid ütlusest “Meie usku ja kirikut Eestis rünnatakse!” ning “viies kolonn” kasvab mühinal ja NATO viienda paragrahvi mõju kahaneb sellevõrra.
Eesti on taas kindlate sõpradeta. “Tänu” Reformierakonnale ja Kaja Kallasele. Aga me oleme selle eest juba maksnud ränka hinda, näiteks pereväärtustest loobumisega.
Tark poliitik ei annaks kunagi välja vekslit, et oleme nüüd igavesti turvalises ruumis, sest sellele ei saa kunagi kindlat katet anda. Kui, siis vaid hetkeolukorrast lähtuvalt. Kaja Kallas väljaantud veksel enam ei kehti.
Uued Uudised