Eesti on riik, kus rohepoliitika seostub alati raha tarbetu raiskamisega ja kindlasti on toimuv ka absurdne.
ERR kirjutas jaanuaris: “Kliimaseadusele lisandus kooskõlastusringi järel pärandniitude taastamise meede, mille kogusumma on 68,1 miljonit eurot. “Pärandniitude meede lisati kliimakindla majanduse seadusele kooskõlastusringi tulemusel, täitmaks ootust, et kliimaeesmärkide saavutamise meetmed oleksid maksimaalselt täpselt kirja pandud,” ütles kliimaministeeriumi kliimaosakonna juhataja Laura Remmelgas. Eelnõu seletuskiri ütleb, et liigirikkad niidud seovad rohkem süsinikku.”
Lastega peredelt raha kärbiti, aga pärandniitudele ikka leitakse, kusjuures need väärivadki raha – kuid nagu ütles eelnenud uudis, toetuse eesmärgiks ei ole mitte see, et meile need niidud alles jätta, vaid meede on mõeldud võitluseks abstraktse CO2-ga.
Veelgi tobedamaks muutub asi siis, kui vaadata, mis riigis tegelikult toimub: needsamad pärandniidud ümbritsetakse massiivsete ja kõrgete tuuleparkidega, mis võtab neilt igasuguse võlu, sest kadakas puisniidul pole kuidagi ilus, kui selle tagant turritab taevasse monstrumtuulik. Ja kui palju looduslikku pärandmaastikku läheb tuuleparkide, paneelipõldude, laskealade, trasside, kaevanduste ja karjääride alla…
Järeldus on vaid üks: rohepööre mitte ei hoia, vaid laastab loodust.
Eesti rohemajanduslik majanduspoliitika on üle mõistuse: keegi ei tea, mis otstarve saab olema Rail Balticul (aegajalt pakutakse välja variante, milleks võiks seda kasutada, viimati NATO tankide veoks), aga rahapuudusest hoolimata maetakse sinna üha uusi ja uusi miljoneid, arvestamata seejuures, et kas otstarve trassile leitakse või mitte, on ka ülalpidamiskulud tohutud. Baltikumi piires toimub tohutu rahamatus.
Sama lugu on tuuleparkidega. Räägitakse mingist odavast elektrist, kuigi just “puhtale energeetikale” üleminek ajas hinna lakke ja kusagil pole tuulepargid lihtsate turumajanduse reeglite järgi ära tasunud (neid alati subsideeritakse), samas saab Eesti loodusmaastikku risustava tööstusmaastiku, mis ise nõuab tohutult energiat ja ülalhoidmiskulutusi, vananedes aga muutub utiliseerimiskõlbmatuna suureks saasteks.
Ka fosforiidikaevanduste puhul teame me juba täpselt, et põhirõhk on rohepöörde tarvis ammutatavatel muldmetallidel, samas kui kogu maailmas protesteerivad keskkonnakaitsjad kiiresti ilmuvate liitiumikaevanduste vastu, lisaks loodab valitsus seal raha oma majanduse allakäigust kõhnuvasse eelarvesse. Taas üks projekt, mille eest maksavad maa ja rahvas kaduva joogivee, reostatuse, looduse kadumise ja kinnisvara väärtuse langusega.
Eesti valitsus viib ellu mingeid globaalseid projekte, mis oma rahvale peale “talumistasu” midagi ei anna, riigile annavad ainult sente toormemüügist või näilise majandustegevuse, aga sinna maetakse meeletud rahad.
Uued Uudised