Meie ainsa julgeolekugarantii ja iseseisvuse verstaposti Ameerika Ühendriikide asepresident J. D. Vance pidas Müncheni julgeolekukonverentsil ausa ja arusaadava kõne, mida on nimetatud ajalooliseks. Kindlasti on selge ja aus jutt poliitiku suust ajalooline kurioosum, ma nimetaksin maavärinaid tekitanud kõnet pigem ajaloo prügikasti kaane kangutamiseks.
Ilmselt ei üllata ühtegi inimest väited, et Euroopa on ebademokraatlik sõna- ja usuvabadust rüvetav, ennast massiimmigratsiooniga hävitav ja kliimaidiootlik bande. Need mõtted on endalgi korduvalt peast läbi käinud. Samas Euroopa kõrgetes kontorites, oligarhia ja bürokraatia tippkohtumistel sellist juttu ei räägita.
Ei saagi rääkida, sest neil on seal kommunistlik tsensuur, silmakirjalik pasapuhumine ja lausvalede laviin – olgu tegu poliitika, meediumi või meelelehutusega, isegi jalgpallurid valetavad, see on täiesti kohutav. Põhimõtteliselt rääkis Vance seda juttu, mille eest Euroopas pannakse vangi. Vangi pannakse ka palju vähema eest. Meemist piisab.
Toon ühe näite Vance kõnest, mis järgneb Euroopa abordikliiniku läheduses palvetanud tüübi kohtus süüdi mõistmise juhtumi kirjeldusele: “Eelmise aasta oktoobris, vaid mõned kuud tagasi, hakkas Šotimaa valitsus jagama kirju kodanikele, kelle majad asusid abordikliinikute ümber kehtestatud niinimetatud “turvalise ligipääsu” tsoonides, hoiatades inimesi, et isegi erapalve nende endi kodudes võib tähendada seaduse rikkumist. Loomulikult kutsus valitsus inimesi üles ette kandma kõigist mõttekuritegudes kahtlustatavatest kaaskodanikest Suurbritannias ja kogu Euroopas.”
Euroopas on kriminaalne isegi oma kodus palvetamine, see on fakt. Sellest absurdist ja vägivallast rääkimine ei ole aga soovitatav, ilmselt ei ole ka lubatud, pole küll midagi sarnast ERR/EPL veergudelt lugenud. Meie välisministeerium peaks usklikke inimesi hoiatama, et Euroopasse ei ole ohutu reisida, seal on palvetamine keelatud, lohistavad kohtusse ja mõistavad pikema jututa süüdi. Nii värdjalikud ei olnud isegi vene kommunistid.
Selline on Euroopa, sellised on euroopa väärtused, euroopa õudused ja euroopa loomastumine. Vance kirjeldas suurima ohuna Euroopale mitte Venemaad, vaid ebainimlikku sõnavabaduse piiramist ja massiimmigratsiooni. Lõpuks ometi ütles keegi, kes pole vandenõuteoreetik ega Putini käsilane, selgelt välja, et kuningas on alasti, Euroopa on ilma püksata ning komissarid, peasekretärid ja volinikud on paljad nagu porgandid.
Minu lemmikkoht Vance kõnes on see, kus ta ütleb: “Kui Ameerika Ühendriikide demokraatia kannatas välja kümme aastat Greta Thunbergi näägutamist, siis teie siin kannatate ära mõni kuu Elon Muski.” Euroopa demokraatia ei kanna aga välja isegi kodus ega tänaval sõnatult palvetamist. Siin on tõesti fundamentaalne probleem.
Võib muidugi olla, et mõne eriti pühendunud isiku palve on nii võimas, nii mõjurikas, et juhtub ime ning uuskommunistlikud riigid kukuvad sõna või mõtte jõul kokku. Oletame et see on nii, aga kas siis on ikka päris mõistlik sellised inimjõujaamad vangi panna? Ehk aitaks nende palve ringi ajada elektriveskeid, kui tuul ei puhu? Kui jah, siis ei peaks vene gaasiga musta äri ajama nii palju. Palvejõus tuleb eelkõige näha positiivset, mitte eelkõige ja ainult kriminaalset.
Ma ei hakka siin küsima teaduslike uuringute kohta, mis palve jõudu mõõdavad, kui eurooplaste usk palvesse on kindel, siis ei hakka ka mina seda kõigutama. Mina ise usun kindlalt sõna jõudu.
Kõrvalepõike korras, meenub üks kentsakas vahejuhtum ajakirjanduseetika valdkonnast: siis vist veel mitte keegi aga tänaseks ERRis kõrgele kohale tõusnud sm R. Veidemann, teeneline kommunist, väitis avalik-õiguslikus raadios, et kõik teavad, kuidas mõjus minu kirjatöö kodanik A. L. tervisele.
Kodanik A. L. oli selleks ajaks mõistagi surnud ja maha maetud. Ja siis tuleb kulupäine kirjandusekspert, võimalik et isegi professor ja paneb kadunukesele õige originaalse diagnoosi. Pöördusin siis ajakirjanduseetika ametniku poole ja asjale anti ametlik käik, kinnitasin et pole teinud. Asi menetleti ära ja Veidemann jäi õigeks ja minu kaebust ei peetud miskiks. Olgu siis nii.
Sellest olen ma ametlikult tunnustatud maag, kelle sõna tapab. Kõik kahtlused on ametkondlikult kummutatud. Kirjanikud hakkasid kartma ja minust suure kaarega mööda hiilima, eks neil ole must südametunnistus, sellepärast. Teisest taolist mõrvajuhtumit kirjeldan ma memuaarsel ainel põhinevas teoses “( : ) Seitsmes Moosese raamat. Eriti kõrge väesisaldusega eneseabi-nõiaraamat maagidele ja maagia ohvritele” Ji kirjastus 2015. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Jututeema on sõnamaagia, loits, palve, manamine ja posimine üleüldiselt, laiemas mõttes ja suuremal pildil. Selle maailma vägevaid peetakse okultistideks, nõidadeks ja satanistideks, eriti eurobürokraate ja ameerika oligarhiat. Nad korraldavad veidraid sarvikukeskseid riitusi, üht sellist nägime vanaaasta õhtul ETVs, mõistagi etendati ka seal laste ohverdamist, võtmekomponenti musta maagia skeenel.
Näiteid võib tuua nii olümpia avatseremoonialt kui üldse igalt poolt, peaasi et on tähtis üritus, palju rahvast ja meeletu meediatähelepanu – kohe on Sarviktaat ja tema teenrid püünel laiamas. Nõiakari, pole siis ime, et nad usuvad kristlikku palve jõusse, neid kui sataniste peaks see tõesti korralikult kõrvetama. Selles mõttes ei saa olla täiesti nõus Vancega, kes ütles:
“Paljude inimeste jaoks teisel pool Atlandi ookeani paistab üha enam, et Euroopas on välja ilmunud hulgaliselt klikihuvisid, mis peidavad ennast koledate nõukogude aja sõnade taha, nagu tahtlik ja tahtmatu väärteave. Neile lihtsalt ei meeldi idee, et mõni erineva vaatenurgaga inimene võiks esitada teistsuguse arvamuse või, taevas hoidku, hääletada kuidagi teistmoodi, elik mis veelgi hullem, võita valimised.”
Taevas hoidku, sellega tuleb nõustuda. Aga asi pole ainult tsensuuris, jah see on kohutav tsensuur, kindlasti mängib siin oma osa valimistulemuste moonutamine, kuid põhiline on okultistide maagiline maailmavaade, mille kohaselt sõna jõud on arengutes otsustav. Siinkohal, tule taevas veelkord appi, ei saa ka okultistidele vastu vaielda.
Olgu tsensuur või mitte, ikka tuleb sõna võtta ja tõtt rääkida, tõde on jõud. Hea näide selles sõna ja tõe jõu koosmõjust on see ajaloo prügikasti kaant avav kõne, millest nii palju räägitakse. Euroväärakate jaoks on ajaloo prügikast avatud, eurooplastel on ehk ka mõni silm avatud, nüüd pole muud, kui see tolguse kari kasti toppida ja kaas kinni keevitada.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 17.02.2025