Olete te märganud, kui sumbunud ja ahistavad on meie võimupoliitikute sõnavõtud? Sellest ei jää hinge mingit head tunnet…
Mäletate veel aegu fosforiidisõjast Laulva revolutsioonini, mil nn glastnost ehk avalikustamine lubas järkjärgult taas vabalt rääkida – millise naudinguga kuulati Priit Aimla ja Eino Baskini varjatult, ent ometigi arusaadavalt ühiskonnakriitilist huumorit?
Viimased paarkümmend aastat on õhk liberaalses Läänes läppunud, sõnad kõlavad võltsilt, teod ei vasta lubatule… elame nagu vabakäiguvanglas. Poliitikud on õppinud palju rääkima, aga samas mitte midagi ütlema, nagu näiteks Riigikogu infotunnis. Üha enam meenub Nõukogude aja stagnatsioon.
Ometigi on muutused tulemas, õhkkond muutub tasapisi vabamaks ja sellest kirjutab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi:
“Kuulasin JD Vance’i kõnet Müncheni konverentsil. Suurepärane.
Tõe juures on üks igavesti üllatav ja raputav aspekt: tõde ei ole vaja teeselda ja etendada, ta on sõna otseses mõttes loomulik, inimlik. See on nagu õhk, mida me sisse ja välja hingame – ka hingamist pole vaja teeselda.
Vance’i kõne mõjus samamoodi, nagu oleks kümneid aastaid hingamist teeselnud topiste sekka eksinud inimene, kes vastupidiselt kõikidele ootustele ja tõenäosustele hingabki päriselt, autonoomselt.
Kohe täitsa enda kopsudega täiesti reaalset õhku, nii uskumatuna kui see võibki tunduda.”
Uued Uudised