Eesti inimesed vist ei märkagi, kui äraspidiseks on ühiskonnas kõik muutunud, normaalsus on asendunud ebanormaalsusega, sealhulgas on igipõlise rahupüüdluse asendanud sõjahüsteeria.
Tuntud loodusajakirjanik Kristel Vilbaste kirjutab sotsiaalmeedias: “Mõtlen patsifismist. Miks Eestis see keelatud on? Et kui oled sõja vastu, siis oled troll.” Ta meenutab ka külma sõja lõppu, mil pandi piir võidurelvastumisele, ja imestab, et nüüd räägitakse taas aatompommide soetamisest “rahu nimel”.
Tõepoolest, patsifism ja rahuvõitlus tunduvad Eesti keelu all olevat, kuigi seaduslikult pole rahutahet keelatud. See on Ukraina pärast – lihtsalt ei tohi avaldada arvamust, et rahu võiks tulla enne Ukraina sõjalist võitu. Muidu edastad Kremli jutupunkte.
See on paradoks ja raske dilemma. See, et sa Ukrainale rahu tahad, on normaalne, aga sa ei tohi enne rahu tahta, kui Krimmis ja Donbassis sinikollased lipud lehvivad, seni pead olema sõja ja tapatalgute jätkumise poolt.
Aga sõja külvatav surm neelab üha uusi inimelusid, miski karjub sees, et lõpetage juba ära, aga ei tohi rahusoovile järgi anda, muidu oled putinlane ja tahad Ukraina maid Venemaale ära anda. Seega: tuld vaenlase pihta, nii et tükid lendavad.
Kuid enamik rahupüüdlejaid ei ole Kremli agendid, nad muretsevad inimeste pärast, kes reaalselt piinlevad ja surevad. Eriti just kristlased tahavad rahu, nüüd ja kohe, et verest tilkuv surmavikat rohkem elulõngasid ei lõikaks. Kummaline, et Eesti riiklik poliitika ja peavoolumeedia on “sõjapistrike”, mitte rahu teenistuses.
Eesti ei ole demokraatlik riik, muidu poleks rahupüüdlus siin põlu all. Normaalne oleks, kui inimesed tohiksid Ukrainale rahu tahta ka enne, kui Krimmi ja Donbassi tagasivallutamisel tuhanded veel surevad. Aga isegi tagasivallutamisest on asi väga kaugel, sest rinne liigub endiselt Läände. Seega, kes pole rahu poolt, toetab pikka tapatalgut.
Kui Trump hõikas välja püüdluse sõda lõpetada, algas niigi väherelvastatud ja energiakriisis Euroopas hoopis hüsteeriline kisa : kuidas, ei mingit rahu enne Ukraina võitu, kuigi me ei ole võimelised teda relvadega varustama ega ennastki kaitsma, aga rahu on Kremli jutupunkt.
Siin ei klapi mitte miski. Oleks Läänel sõjaline võimekus ja toimuks kiire ukrainlaste relvastamine-rahastamine, siis võiks ju võidule panuse panna, aga kõik liigub ju vastupidises suunas. Mingil hetkel võib rahu olla päästerõngaks, mis aitab Ukrainal veidigi oma riiki alles hoida.
Ikka ja jälle meenub üks teine Liit, kus rahuvõitlust propageeriti pidevalt, aga ise relvastuti ja mindi ka Afganistani relvi proovima.
Aga üks on selge: Eestis ei saa ega tohi olla patsifist, sest siis ajad sa Kremli poliitikat. Kui tahad edasi sõdida ja agressiooniga riskida, oled Ukraina ja Euroopa patrioot.
Üks klassik on kirjutanud Esimesest maailmasõjast: kui enne 1. augustit 1914 kirjutas nii Saksamaa kui Prantsusmaa ajakirjandus nii sõja poolt kui vastu, siis pärast seda daatumit oli mõlemal pool ainult üks sõnum: meie oleme head, nemad on pahad, sõdime õige asja eest, tuld!
Sõdadega nii ongi, esmalt on nad “ägedad”, mida enam aga on haudu, seda enam on nad “räpp ja viletsus”, nagu ütleb üks “Tuulest viidud” tegelane – millal jõutakse tõdemuseni, et tuleks relvad käest panna, ei tea keegi…
Seni aga antakse tuld isegi nunnade pihta.
Uued Uudised