Isegi kui terve Eesti pandaks tuulikuid täis ehk neli korda rohkem praegusest kogusest, istuksime me ikka aastas 9 ja pool kuud pimedas ning oleksime Saksamaa ja Suurbritanniaga sarnases olukorras. Lisaks hävitab kallis elekter meie majanduse.
Mis on see loogika, mis paneb selliseid järeldusi tegema? Kui palju tuulikud oma maksimaalsest võimsusest aasta jooksul toodavad? Maismaale paigutatud, 1,5-3 MW tuulikute kasutegur jääb vahemikku 20-28 protsenti. Hetkel on Eestis töös 519 MW jagu tuulikuid. Eelmisel aastal oli 500 MW ületavaid tootmistunde 110 ehk umbes nelja ja poole päeva jagu, 260-500 MW vahemikus oli tootmistunde 1400, 100-259 MW puhul 2600, kõige rohkem ehk 154 päeval jäi tootmisvõimsus vahemikku 10-100 MW. Peaaegu 40 päeva aastas tootsid tuulikud alla 10 MW.
Seega võib julgelt öelda, et eelmise aasta näitel 200 päeva aastas ei suudaks tuulikud meid elektriga varustada. Kui võrrandisse lisada päikesepaneelid ja nende kogust samuti suurendada hetke seisust neli korda, siis istuksime ikkagi 6,79 kuud nö pimedas. Kui me lülitame siia võrrandisse Kiisa 200MW väljundvõimsusega akusalvestusjaama, siis väheneks puudujääkide aeg 5,57 kuu peale. Suvisel perioodil jääb energia tarbimine vahemikku 650-750 MW vahemikku, külmemal ajal on see vahemikus 1000-1200 MW ning tiputarbimine on ulatunud 1600 MW-ni.
Mida kõik eelnev tähendab? Isegi kui Eestisse pandaks püsti 2000 MW koguvõimsusega tuulikuid ja lisataks päikesepaneele praegusest kogusest neli korda rohkem, suudavad nad aastas vaid 63 päeval toota üle 1000 MWh elektrienergiat, ülejäänud ajal toodetakse vähem, ja nagu eelnevatest numbritest välja tuli, oleks kõikide investeeringute kiuste meil pea pool aastat ikkagi puudujääki. Seda puudujääki ei suuda korvata ei päikesepaneelid, akusalvestus ega ka meretuulikud, kui neid mitte meeletutes kogustes ei püstitataks.
Energia salvestamine ei ole samuti lahenduseks. Salvestamine akudesse on mõistlik eramajapidamises koos päikesepaneelidega, kuid kui me räägime juba kortermajast, siis inimesed ei jaksaks salvestustehnoloogiat lihtsalt kinni maksta, riigi tasandil vajaminevast salvestusmastaapidest ning selle hinnast ei hakka üldse rääkimagi.
Näiteks Kiisale rajatav, 400 MW mahutavusega ning 200 MW võimsusega akupanga ühe kilovati hinnaks kujuneb 500 eurot. Kui mõistlik on investeerida 200 miljonit eurot akupanka, mis suudab mahutada kahe tunni jagu elektrienergiat ja väljundvõimsus on sellel jaamal vähemalt kaks ja pool korda väiksem kui Eesti minimaalne tunni tarbimine (eelmise aasta minimaalne tunnitarbimine oli 22.09.2024, kus päike tootis rohkem, kui tarbiti) samal ajal kui 600 miljonit maksnud Auvere jaam toodab stabiilset 300 MW energiat? Jutt tuule- ja päikesenergia odavusest on müüt. Ehk meil on ikkagi vaja juhitavat tootmisvõimsust?
Lisaks tekitab tuuleenergia massiline kasutuselevõtt probleeme elektrivõrgu stabiilsusele. Et võrk oleks stabiilne, peab seal olema sama palju energiat kui seda tarbitakse. Kui energiat on võrgus vähe, langeb nii pinge ja sagedus, kui seda on liiga palju, tõuseb pinge kui ka sagedus.
Juba praegu on Paide lähedastes asumites, kus on väga palju päikesepaneele, ette tulnud olukordi, kus ettevõtete tootmisseadmed võrgu ebastabiilsuse tõttu ei käivitu. Kes selle päeva lõpuks kõik kinni maksab?
Samuti lagundab tuule- ja päikeseenergia laialdane kasutamine meie firmade konkurentsivõimet. Hetkel vaadeldakse kõige rohkem eratarbijaid, kui me räägime võrgutasudest. Jah eratarbijatel on rohelise energia tasu ja aktsiis tervest võrguarvest 17% ehk on pea viis korda väiksem kui võrguteenuse osakaal, siis suurematel ettevõtetel, kus liitumine on üle 1kV pingel, on see osakaal juba kolmandik. Näiteks kui ettevõte maksab võrgu tasusid 18 000 eurot kuus, siis sellest 6000 eurot on taastuvenergia tasu ja elektriaktsiis ja sealjuures on aktsiis ainult 13% kuuest tuhandest eurost.
Kui me tahame, et meie tööstus püsiks konkurentsis, peaksime saama elektrihinna koos võrgutasuga vähemalt 15 senti kW piirimaile, aga vajalik oleks ilmselt olla 10 sendi tasemele, et säilitada tänased töökohad ja elatustase. Kui kasutada elektrivõrgus ainult “rohelist” energiat koos akusalvestitega, kujuneb ligikaudseks hinnaks 40 senti kW. See hinnatase viib kohaliku tööstuse pankrotti. Miks ma väidan, et täielikult “roheline” energia oleks ca 40 senti kW, tuleneb akude maksumusest ja nende ebaefektiivsusest.
Jutt sellest, et tuuletööstus suurendab energiajulgeolekut, on samuti liialdatud. Kuna tuuletööstuse toimimiseks on vaja välisühendusi ning tuuletööstuspargid vajavad toimimiseks enda kõrvale juhitavat energiatootmist, tavaliselt on selleks (maa)gaasijaamad, ei saa kuidagi väita, et sellega saavutatakse suurem energiajulgeolek, pigem vastupidi – meie sõltuvus välistest energiaallikatest hoopis kasvab.
Lisaks kui võtta juttu CO2 jalajälje vähendamisest, siis unustatakse tihti ära, et tuulikud ei teki ilma CO2 jalajäljeta ja nende eluiga on igal juhul lühem kui elektrijaamal. Seejuures on nad ebaefektiivsemad kui põlevkivielektrijaam. Eesti CO2 heide Euroopa Liidu heitmest on ca 0,4% ja maailma heitmest ca 0,3%. Reaalselt peaks kogu “rohe”energeetika jutt Eestis nende numbrite juures vaibuma ja meie valitsejad peaksid leidma üles kehaosad, mis meestele iseloomulikud ja ütlema EU valitsejatele: Eesti heide on tervest potist nii väike, et me ei saa seada enda energiajulgeolekut ja tööstuse konkurentsi ohtu. Regioonis on meil kõrval üliodava energeetikaga maa Soome ja nemad tõmbavad meie tööstuse kõik endale. Ja teine ülivõimas konkurent on Poola.
Moodne tsivilisatsioon on teinud oma arenguhüppe tänu sellele, et iga uus kasutusele võetud energialiik on olnud eelmisest kättesaadavam, efektiivsem ja odavam. Tuuleenergia kohta seda öelda ei saa – selle kaasabil liigume me tagasi agraarühiskonda ehk tegemist on tupikteega.
Margus Sild, energeetik