Meie riigiaparaadil on ennasthävitav sõltuvus üha uute regulatsioonide loomisest, mis koormavad ettevõtjaid ja lämmatavad majandust. Selle asemel, et soodustada innovatsiooni ja vaba ettevõtlust, toodetakse lõputult bürokraatlikke kohustusi.
Seda reguleerimismentaliteeti ei juhi majanduslik loogika ega terve mõistus, vaid tegemist on laiema regulatsioonikultuuri või kultusega, mis on ennast euroliidus sisse seadnud ja mis ilmestab Brüsseli ametniku maailmavaadet. Sest me teame ju, et Ameerika innoveerib, Hiina kopeerib ja Euroopa reguleerib.
Järjekordseks aktuaalseks näiteks selles ahelas on regionaal- ja põllumajandusministeeriumi uus plaan kohustada toitlustusettevõtteid ja poode teavitama kliente toidus kasutatava liha päritolust. Ettevõtjatele tekitab pahameelt ja arusaamatust plaanitav halduskoormuse kasv, kuid näe, ministeerium usub, et tegemist on revolutsioonilise muudatusega, millega kaasneb kodumaise päritoluga liha kasutamise hüppeline kasv. Ettevõtjad ei usu ka seda, et muudatusel mingi reaalne mõju tarbimisvalikutele oleks, kuid regulatsioonivabrikut see ei häiri.
Et riigina majanduslikult üldse vee peale tagasi tulla, vajame me regulatsioone loova süsteemi kõrvale paralleelset süsteemi, mis tegeleb kehtivate regulatsioonide ülevaatamisega, sest muidu vajub riik selle bürokraatia raskuse all aina sügavamale sohu.
Ja tõele au andes ka sellest ei piisa, sest me vajame märkimisväärset ametnike arvu vähendamist, kus madala tootlusega isikud avalikus sektoris viiakse üle kõrgema tootlusega töökohtadele erasektoris, kus nende töö loob tegelikku väärtust ja aitab tõsta majanduse tootlikkust. Sest on ju selge, et regulatsioone loova aparaadi kasv on endaga kaasa toonud üha enam jaburusi, mille eest lõpuks keegi vastutust ei võta.
Ellujäämiseks on vaja võtta ülereguleerimine kriitilise tähelepanu alla ja seada sisse mehhanism, mis tegeleb aktiivselt dereguleerimisega. Seejuures tuleb maksumaksja vabastada märkimisväärse osa ametnikkonna ülalpidamisest.
Ja isegi kui me saame omaenda bürokraatiamasina kontrolli alla, jääb alles Brüsseli tasandi regulatsioonilaviin, mis meile läbi direktiivide ja määruste kaela tuleb. Seetõttu ei piisa pelgalt kodusest korrastamisest – me vajame julgust ja selget poliitilist tahet seista vastu ka neile tsentraalsetele regulatsioonidele, mis ei ole meie kodumaise ettevõtluse ja majandusarengu huvides.
Lõpumärkusena väärib mainimist ühe restorani peakoka vahva kommentaar õhtuses AK-s, kes ütles kõnealuse nõude kohta, et “kui klient soovib teada [liha päritolu kohta], siis saab lihtsalt küsida.”
Aat Purje
Pirita linnaosakogu liige
EKRE Ida-Tallinna ringkonna esimees