Nii nagu liberaalide valitsetavas Eesti riigis ikka, on ka Moskva patriarhaadi küsimusega mindud valet teed: patriarh Kirilli reaalselt tasemelt on asi viidud Kuremäe nunnade pseudotasemele ja seda kõike on teinud siseminister Lauri Läänemets.
Piisab sellest, kui vaadata ainuüksi lokaalsel tasemel seda, mida tegi Riigikogu esimees Lauri Hussar mõnitava suhtumisega nunnade delegatsiooni külastusse – pole vaja rääkida putinismist, kohalikud üsnagi religioossed venelased võisid väga vihastada selle üle, kuidas nunnasid koheldi. Lojaalsust selle riigi vastu ei tõsta see venelaskonnas kindlasti, pigem pöördusid kõhklejad nüüd kindlamalt näoga riigivastaliste poole.
Teise ohu eest on hoiatanud ka EKRE poliitikud: Venemaale söödeti väga hea võimalus ette, ta ei pea midagi muud tegema, kui andma läbi meedia vene rahvale ja välisvenelastele teada, et “meie kloostreid ja pühasid õdesid rünnatakse” ning kogu masinavärk läheb ka ilma FSB-ta käima, “viies kolonn” hakkab Kalašnikovidelt õli maha hõõruma.
Venelastele on kõik need küsimused, tank, pronkssõdur, kirikud ja kloostrid, väga valus ja hingelähedane teema. Kui militaarobjektide eemaldamise neelasid nad alla, siis religiooni kohalt lähevad nad ilmselt sama kurjaks kui moslemid pärast Koraani põletamist. Lauri Läänemets mängib Kremlile olukorra kätte.
Kolmapäevane arutelu Riigikogus aga näitas, kui käpardlikuks muutub usuteema arutelu, kui seda veavad paduateistidest sotsialistid-marksistid, kes ei jaga mitte midagi religiooni olemusest, usklike mõttemaailmast, usukontsessioonide alluvussuhetest ja muust usuga seonduvast. Kui nii valusat teemat ajavad võhikud, on negatiivne tulemus kindel. Lihtsamalt väljendudes, riik üritab usuühenduste tegevust reguleerida nii, nagu pannakse mingit firmat piiridesse, aga need on radikaalselt erinevad asjad.
Eelnõu algatajad ja koostajad on võtnud aluseks ainult patriarh Kirilli vaenuliku poliitika ja kõik selle peale üles ehitanud. Nende võhiklikkus on seda ohtlikum, et nad ei jaga isegi seda, mida arvavad asjast religioossed venelased, vaid usuvad, et nood on nagu eestlasedki, varmad hirmust Venemaa ees kõigega kaasa minema. Venelastel neid hirme ei ole, see-eest neil on pühendumus religioonile, ja efekt tuleb nende puhul vastupidine.
Algatajad on veel eriti rumalad seetõttu, et nad näevad ohtu kirikutegelaste võimalikus propagandas vene usklike seas, kuid nad ei näe ohtu venelaste radikaliseerumises, kui minnakse nende usu kallale. Seda võib julgelt võrrelda islamiusuga, kus prohvet Mohamed väidetakse olevat iga moslemi pereliige ja kui teda solvatakse, võib ka sugugi mitte radikaalne pereisa pommi valmistama hakata. Nunnade ahistamine võib algatada venelaste suurema radikaliseerumislaine Eesti riigi vastu.
Aga on veel üks aspekt: eelseisvad valimised. Keskerakond on kõvasti Riigikogus menetletava Vabariigi Valitsuse algatatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu vastu. Ükspuha, kuidas see ka ei lõpeks, riisub Keskerakond kohalikel valimistel koore kui kloostrite ja kirikute kaitsja. Ja siis lõpeb punarohelise koalitsiooni lühike tähelend Tallinnas ruttu, Kõlvart naaseb linnavalitsusse majja. Huvitav, et ka sotsid ise loovutavad oma venelaste hääled.
Nagu öeldud, asi ei ole hetkel Moskva patriarhaadis ja Kirillis, vaid vene inimeste suhtumises nunnadesse ja oma usku. Kuremäe kloostri valimine objektiks, millega Venemaa “põlvili suruda”, oli küll üdini halb valik.
Uued Uudised