Kolmapäeval toimus Riigikogus Kaitseväe korralduse seaduse ja majandusvööndi seaduse muutmise seaduse (merejulgeoleku tugevdamine) eelnõu esimene lugemine ning EKRE saadik ja endine siseminister Mart Helme leidis võimuliitu väga paljudes kohtades laita.
“No meil on alati vaja mingisugust jama, mingisugust kriisi, mingisugust juhtumit, et ühtäkki avastatakse, et meil ei ole seda, teist või kolmandat.
Ma meenutan siinkohal, kui aastal 2019 või 2020 oli meil suur torm, mille tulemusena arvestatav osa Lõuna-Eestist jäi ilma elektrita ja missugune kisa läks siis lahti, kuidas meil ei ole autonoomseid tanklaid, mis voolukatkestuse korral suudaksid varustada inimesi kütusega, kuidas meil katkeb sideteenus mobiilide näol, kuna mastide akud ei pea vastu rohkem kui paar tundi, ja kuidas meil ei ole piisavalt diiselgeneraatoreid. Ja siis võtsime selle asja käsile.
Aga meie valitsus kahjuks läks hingusele, joosti pikali süvariigi poolt. Ja nüüd me oleme olukorras, et kui BRELL‑iga lahtiühendamise raames ma küsisin meie fraktsioonis käinud inimestelt, kuidas meil siis sellega on, palju meil nüüd juurde tulnud neid autonoomselt töötavaid tanklaid, kuidas meil on mobiilimastidega ja kuidas meil on generaatoritega, siis selgus, et ega väga palju pilt muutunud ei ole. See tähendab seda, et korraks oli …
See meenutab mulle natukene rumalate sõnadega vene anekdooti, kui saadetakse kuskilt provintsist keegi vaatama, kuidas ilutulestik Moskvas on uue aasta puhul. Ta ütleb seal, et … No hea küll, ma neid venekeelseid ilusaid sõnu ei kasutata. Aga pauh-pauh-pauh ja siis mitte midagi. No kõik teavad, missuguseid sõnu vene keeles kasutatakse. Siis jälle pauh-pauh-pauh ja siis mitte midagi. Vot meil on samasugune lugu: kampaania korras, pauh-pauh-pauh, vot nüüd hakkame tegema, nüüd on vaja, nüüd kaardistame, nüüd võtame ette. Ja siis ei ole mitte midagi.
Nii on praegu ka. Kaablite lõhkumine. No ausalt öeldes ärme ajame lapsikut juttu, et me võtame kogu merealuse taristu kontrolli alla ja hakkame seda kaitsma. Seda merealust taristut on nii palju, et seda ei suuda keegi kaitsta. Jooksval hetkel kurseerib Läänemerel 2000 alust. 2000 alust kurseerib mööda Läänemerd! Me ei saa ju kõikide nende puhul vaadata, kas ankrud on vette visatud ja lohisevad kuskil ja tõmbavad mõne kaabli katki või mitte. Ei ole võimalik seda teha.
Aastas lõhutakse Läänemeres suurusjärgus suurusjärgus 50 erinevat kaablit, need väga erinevad kaablid, väga erinev merealune taristu. Siiamaani pole nagu probleemi olnud, parandatakse ära ja elu läheb edasi. Juhtub. Igasugu asju juhtub. Aga nüüd äkitselt on hirmus lugu, et nüüd on vaja hakata taristut kaitsma.
Loomulikult on vaja. Aga see, sõbrad, ei ole nipsu lastes ja seda ei tehta ainult mingisuguse paari-kolme laeva merele saatmisega, eriti kui need laevad on veel sellised, et nad ei ole tegelikult tormikindladki. See eeldab veealuse seiresüsteemi sisseseadmist ja mitte ainult Eesti merevetes, vaid ka kogu Läänemere hulgas.
Nüüd me tulen tagasi aastasse 2015 ja 2016, kui ma olin riigikaitsekomisjoni liige ja päevakorda kerkis see, et Läänemerel on vaja tasakaalustada Vene Balti mere laevastikku ja selleks oleks vaja tegelikult hakata tegema riikidevahelist koostööd ja kokku panema aeg-ajalt kas või mingeid task force‘e, nagu inglise keeles öeldakse, või siis üleüldse juba püsivamal alusel riikide võimekuse piirides koondada nende merejõud, mereseire radarid, kõik-kõik, veealune seiresüsteem, mis erinevatel riikidel on, nii, et seda oleks võimalik pidevalt rakendada. Ja eriti, kui on kriisiolukord, siis oleks välja töötatud juba ka vastavad reageerimismudelid, mille alusel me toimetama hakkaksime.
No jälle, kümme aastat on mööda läinud, aga ega midagi eriti toimunud ei ole. Ma mäletan, tookord käis siin ka üks Ameerika Kongressi delegatsioon ja meil kohtumisel tuli jutuks ka see, kas ameeriklased ei saaks omalt poolt panustada ja võib-olla ka mõningaid laevu saata Läänemerele. Ja seal öeldi pikema jututa: Ameerika Ühendriigid oma laevu Läänemerele saatma ei hakka, sest Läänemere näol on tegemist sedavõrd väikese lombikesega, et sisuliselt on nende suured laevad nagu pardid jahimehe püssi ees. Kõik. Selge. Peame ise hakkama saama, seda öeldi meile juba kümme aastat tagasi. Kümme aastat tagasi ütlesid ameeriklased: “Te peate sellega ise hakkama saama.” Kas vahepeal on midagi muutunud? No olulisel määral mitte.
Nüüd tulen tagasi selle juurde, et kui meie olime valitsuses, siis üks viimaseid mõtteid oli meil – see oli seotud ka koroonaga ja majanduse toetamise meetmetega – tellida üks suur piirivalvelaev. Tol ajal meil piirivalvelaevastik oli omaette asi, ei kuulunud veel Kaitseväele. Mõte oli mitmekihiline: ühelt poolt, et ta oleks kasutatav ka vajadusel ühiste sõjaliste operatsioonide läbiviimisel, aga teiselt poolt, et ta täidaks ära ka need lüngad, mis meil on pääste ja keskkonnakaitsega seotud, et ta oleks kopterikande võimekusega, et oleks keemiareostuse tõrje võimekusega, et ta oleks merekindel, et ei oleks sellist olukorda, et on mingisugune laine või torm või asi, aga Eestil ei ole ühtegi laeva, mida välja saata.
Mäletan ka, kui leppisime kokku, et leiame valitsuses tolle aja hinnaga 42 miljonit sellise laeva tellimiseks. See laev on tänase päevani tellimata. Seda laeva Eestil ei ole. Mööda läinud laias laastus viis aastat.
Ühesõnaga, sõbrad, vähem möla, pikem samm. Ma ei ütle mitte ühtegi halba sõna selle eelnõu suhtes. Mitte ühtegi halba sõna. Aga eelnõust üksi on vähe, tegutseda on vaja.
Ja veel üks asi. Päevakorda kerkis, kui me valitsuses olime, ka vabatahtliku pääste, piirivalvepääste ja kõige muu, sõjaväelaevastiku koordineeritud ühistegevus. Oli mõte tellida kõikidele meie päästekomandodele, vabatahtlikele päästekomandodele ühesugused merekõlblikud päästealused. Neid oleks vaja läinud suurusjärgus 40–50. Hakkasime maad kuulama, kust neid tellida, mis hinnaga, mis varustusega, missugustele päästekomandodele. Tuleb meeles pidada, et meil on ka siseveekogusid, kus on teistsugused nõuded. Valitsus joosti pikali ja sinnapaika see kõik jäi.
Nii et veel kord võime öelda: initsiatiiv on hea, initsiatiiv on õige, me liigume õiges suunas. Ainult et ei piisa ühest eelnõust, on vaja taha panna poliitiline tahe, on vaja taha panna raha ja on vaja taha panna hanked ning asi liikuma lükata, mitte ainult sõnu teha, eriti selles praeguses väga keerulises geopoliitilises olukorras.”