Eestis, nagu kogu liberaalses Euroopas, on näha seda, kuidas poliitilised ja ideoloogilised mängud lämmatavad reaalsuse ning oma luulusid surutakse peale kogu ühiskonnale.
Neljapäeval oli teles ajakirjanik Marek Lindmaa ja Tallinna ülikooli õppejõu Mart Reimanni saade “Ukraina lood.” Kui mehed sõitsid rahvusmeelsest Lääne-Ukrainast Odessasse, rääkis Lindmaa selle linna taustast.
Esiteks, Odessas ei räägita ukraina keeles, vaid kasutuses on vene keele nn odessa variant. Teiseks, ajakirjaniku sõnutsi on odessiidid seda meelt, et Putiniga oleks pidanud mistahes moel kokkuleppele jõudma ja sõda vältima. Kolmandaks, kui mujal Ukrainas töötab kogu maa armee heaks, siis Odessas mitte.
Seega siis pole üks linn ja piirkond Zelenskiga ühte meelt – Ukraina ühiskond pole sugugi monoliitne, kuigi samas saates olid hetked Ternopolist, kus eakad ukrainlannad needsid Putinit.
“Ukraina lugudes” nähtu panebki küsima: mis õigus on näiteks Eesti pevkuritel, mihkelsonidel, tsahknatel ja teistel taolistel süüdistada patsifismist lähtuvad poliitilisi oponente selles, et nood ei toeta nende poliitikat “sõja võiduka lõpuni”, kui Ukrainas endas tahab osa inimesi sõda lihtsalt lõpetada?
Mis õigus on meie meedial tembeldada Trumpi rahualgatus reetmiseks, kui Ukrainas endaski on sellele tugi olemas? Mis alus on siinsetel poliitikutel pröögata selle üle, kui Zelenskit peetakse dikaatoriks, kui tema enda riigis presidendi toetus langeb?
Kõik on ilmselt nõus sellega, et sõja ja rahu küsimuse peaksid otsustama ennekõike ukrainlased ise, mitte aga kõrvalseisjad või isegi liitlased. Eestis aga on Kaja Kallase võimulolekust saati välja kujundatud riiklik poliitika, kus meie justkui teame paremini, mis ukrainlastele hea on. Selle taustal materdatakse poliitilisi oponente ja sõimatakse neid Kremli agentideks, kuigi ukrainlaste soovid ja unistused on sageli teised. Võib julgelt öelda, et kristlasest patsifist Varro Vooglaid, kes tahaks tapatalgud lihtsalt ära lõpetada, esindab tegelikult väga suurt osa sõjast väsinud inimesi ja tema sõimamine putinlaseks on üdini ülekohtune.
Odessast rääkides tuleks mõelda ka meie Narvas valitsevatele meeleoludele. On tõenäoline, et suhetes idanaabriga on ka narvakad pisut odessiidid ja kindlasti ei meeldi neile Kuremäe-Pühtitsa kloostrit tabanud repressioonid, mida sotsialistist siseminister Lauri Läänemets arendab. Ei Ukraina ega Eesti ole Venemaaga suheldes ühtsed, mis eeldab poliitilist paindlikkust.
Ennekõike aga tuleb Eesti sisepoliitikas ära lõpetada Ukraina-teema kasutamine endale poliitilise kasu lõikamiseks, sest võimuliit on seda kogu aeg teinud, samas kui Eesti 200 liige Lehtme viis Ukraina annetusrahad kõrvale, sotsid said kurikuulsaks Vene kodanike valimisõiguse kaitsmisega ning Vene-äri ajanud Kaja Kallas pettis ukrainlasi poole miljoni mürsuga.
Uued Uudised