Kõikvõimalikud hüsteerikud mõlemast äärmusest kipuvad USA presidendi Donald Trumpi sõnu tõlgendama reeglina endale sobivas suunas ja põrutavad sellega loomulikult bambusesse.
Praegu räägib kogu planeet Trumpi pahameeleavaldusest Zelenski suunas, ent alles eelmisel suvel rääkis ta hoopis midagi muud. Tegelikult tuleb Trumpi puhul jälgida seda, mida ta TEEB ja mitte pöörata eriti tähelepanu sellele, mida ta ÜTLEB. On täiesti selge, et ta tahab tõepoolest ukrainlaste kohutavaid kannatusi lõpetada ning püüab siiralt rahu saavutamise suunas kõike teha. Mis ongi tegelikult ainus asi, mis loeb.
Sõja jätkamise pooldajad ei saa paraku aru, et hetkeseis ei ole Ukraina kasuks. Võite ise proovida näiteks Civilization’is järele, kas õnnestub vaenlast oma riigist välja lüüa, kui jõudu selleks ei ole ning keegi väga ei aita ka. Ütlen kohe ära, et see lihtsalt ei õnnestu. Kui relvi napib, tuleb neid kuskil juurde toota, mis võtab aega, ent teisiti ei saa ju vaenlasi ära hävitada. Samas vaenlane ju ka ei maga ning muudkui purustab ja hävitab. Pärast kulub üüratult aega ja ressursse, et kõik purustatu jälle üles ehitada.
Kui üldse sõda pidada, siis ainult nii, et sõda väga kiiresti ka läbi saaks. Ainult, et see eeldab väga pikaajalist ettevalmistust – peab olema võimas majandus, arenenud teadus ja tipptasemel haridus. Samuti peavad olemas olema ka strateegilised toorained (kas endal või siis ostetakse mõne sõbraliku riigi käest). Suure sõjaväe ülalpidamine nõuab ka hulga raha. Nagu juba Richard Nixon omal ajal Leonid Brežnevile sõbralikult ütles: “Meie võime relvastuda ja süüa, teie peate ühest loobuma”. Praeguses läänes tegeldakse paraku hoopis idiootse rohepöörde ja 102 erineva “sotsiaalse sooga”, mitte kaitsetööstusega. Kui juba promotakse putukate söömist, millest me siis veel räägime?
Käesoleval juhul oleme näinud hoopis seda, et suureks sõjaks ei olnud keegi valmis ja seda ka kardetakse mõlemal poolel. Nii Bideni-Harrise režiim kui Putini režiim kartsid, et veel suurem sõda võib lõppeda hoopis totaalse peksasaamisega. Järjest enam paistabki, et sõja planeerijad panustasidki päriselt Ukraina alistumisele mõne päeva jooksul. Ent läks teisiti ning siin polnud mitte väike osa just president Zelenskil, kes ei põgenenud paanikas, kuigi Biden talle lahkesti isegi transporti pakkus. Seega on aumeheks nimetamine igati õigustatud.
Eesti seisukohalt tahaks küll kõigile südamele panna, et nii, nagu on absoluutselt meie rahvuslike huvide vastane Trumpi materdamine, on samamoodi meie rahvuslike huvide vastane ka Ukraina materdamine. Mitte ükski Ukraina riigijuht pole Eesti suhtes mitte mingeid vaenulikke avaldusi mitte kunagi teinud (erinevalt Venemaast, kus alustati räiget laimusõda meie vastu juba 1992. aasta suvel).
Meie huvides on, et sarnaselt Gruusiale või Ungarile jääks ka Ukraina edaspidigi meile sõbralikuks riigiks. See on hädavajalik kasvõi selleks, et siia tulnud uusmigrandid tagasi kodumaale juhatada. Mismoodi see peaks õnnestuma, kui me hakkame Ukrainat sõimama, nagu praegune valitsus Gruusiat või Ungarit sõimab? Või soovivadki mõned, et Eesti tulevik olekski multikultuurne? Mismoodi selline suhtumine erineb praeguse valitsuse poliitikast, mina küll aru ei saa. Vaja on ikka tervest mõistusest (mitte mingitest luuludest) lähtuvat poliitikat.
Taavi Pärtel
Vaata lisaks:
