Kui vaadata Eesti võimupoliitikuid, siis kuigi nad peaksid olema rahva teenistuses, esindavad nad keda või mida tahes, ainult mitte Eesti riiki ja rahvast. Nad on kas Brüsseli, Ukraina või veel kellegi, ainult mitte oma valijate huvide eest väljas.
Pressiteates “Hartman: Euroopa turg peab olema Ukraina toodetele avatud” kirjutatakse: “Turuolukorra küsimuses väljendas Eesti jätkuvalt seisukohta, et praeguses geopoliitilises olukorras on väga oluline toetada Ukrainat, hoida liidu siseturg Ukraina toodetele avatuna ning vältida Ukraina-vastaseid kaubanduspiiranguid. Selle asemel tuleb kaubandust piirata agressoriga, kehtestades täiendavaid sanktsioone Venemaalt ja Valgevenest pärit põllumajandustoodetele ja ka teistele kaupadele.
„Ukraina aitamine on kogu Euroopa jaoks oluline ja sealt pärit toodete lubamine meie turule on üks võimalik viis neid toetada. Ukraina põllumajandusel on keerulised ajad, suur hulk põllumaad on võõrvägede poolt okupeeritud ja üle 200 000 põllumehe on rindel. Hiljuti allkirjastasin Ukraina põllumajandusministriga tegevuskava koostöö tugevdamiseks, et aidata Ukrainal Euroopa Liiduga lõimuda. Koostööst Ukrainaga on meil ainult võita,“ ütles regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman.”
Ukraina abistamine on igati õilis, aga seda ei saa teha mistahes hinnaga, eriti oma põllumeeste arvelt. Hartman peaks teadma, kui vihased olid Poola põllumehed, kui nende turg ukrainlastele avati. Kas Poola talunikud olid Kremli agendid? Ei, kaugel sellest, Ukraina kaubad hakkasid lihtsalt kohalikku toodangut välja tõrjuma. Ka kõige Ukraina-sõbralikum talunik ei saa lõputult vaadata, kuidas ostja võtab kõrvalt odavamat toodangut, eriti Euroopat laastava kriisi tingimustes, tema oma aga jääb letile vedelema ning rikneb.
Nii need asjad lihtsalt ei käi, eriti põllumajanduses, kus on väga palju tegureid, mis võivad põllumehe pankrotti ajada, alates ilmastikust kuni ületootmiseni, mis viib hinnad alla. Isegi agressiooni ohvrile ei saa lõputult soodustusi jagada, kui oma tootmine kõrbeb ja elutöö haihtub.
Eesti võimupoliitikute puhul ongi suurem viga see, et neile on alati kõik teised tähtsamad, nad tahavad alati maailma päästa, aga enamasti oma rahva arvelt. Piret Hartman reedab oma maarahva, kellele ta alles koos teiste ministritega automaksu kaela riputas. Ukraina põllumees on talle tähtsam, pidavat ju stepimaa kogu Aafrikat toitma.
Uued Uudised