Friedrich Merz on seda taas teinud. Ei, ta ei ole teinud selget avaldust, vaid pigem täpselt vastupidist. “Keegi meist ei räägi piiride sulgemisest. Mitte keegi.” Selline oli tema avaldus pärast valimisi. Probleem: vaid paar nädalat tagasi kõlas see täiesti teistmoodi.
Enne valimisi: “Me peame lõpuks ometi piirama rännet! Selge seisukoht!”
Pärast valimisi: “Piirid kinni? Kes ütles midagi sellist?”
Eeskujulik poliitiline mälukaotus – või valijate jultunud petmine. Hämmastav on see, et kõik võisid selle tulekut ette näha. Merzil on pikaajaline tagurpidi kukkumise traditsioon. Ja ometi hääletasid tema poolt miljonid, peaaegu iga kolmas valija – ilmselt lootuses, et seekord läheb teisiti.
Kuid Merz pole ainuke. Söder oli veelgi julgem.
Valimisjaoskonnad olid suletud olnud vähem kui kolm tundi, kui Markus Söder taas meelt muutis. Enne seda oli ta pidulikult lubanud: “Rohelised on tabu.” Valimisõhtul avas ta neile tagaukse: “Kui muud võimalust pole.”
Ainult kokkusattumus – kahtlane viieprotsendiline takistus ja BSW läbikukkumine – päästis ta koheselt oma sõna murdmast. Sest kui Wagenknechti partei oleks Bundestagi pääsenud, oleks Söderil vaja teha koostööd rohelistega.
Miks langevad nii paljud inimesed ikka ja jälle samade trikkide õnge?
Miks nad loodavad vastu oma paremat otsust, et poliitikud nagu Merz või Söder seekord tõesti oma lubadusi täidavad – kuigi nende petllikus on olnud teada juba aastaid?
Selle taga on psühholoogiline mehhanism, mida võib poliitikas ikka ja jälle jälgida. Kognitiivne dissonants: te ei taha tunnistada, et eksisite – ja ärgitate end oma eksimusele vähem tähelepanu pöörama.
Lootus “väiksema kurjuse efektile”: “Merz ei pruugi olla täiuslik, kuid vähemalt on ta parem kui Scholz!”
Vastureaktsioon: sa ei taha oma viga tunnistada – nii et sa lihtsalt ignoreerid seda.
Usk oma soovmõtlemisse: “Ta teeb seda, kui ta on võimu kätte saanud!”
Tulemus: poliitikud, nagu Merz ja Söder, pääsevad oma pettestrateegiatest mööda.
Tegelik probleem pole Merz ega Söder, vaid valijatepoolne unustamine.
Merz ja Söder pole esimesed poliitikud, kes ütlevad enne valimisi A ja pärast valimisi B. Nad on lihtsalt eriti häbematud. Kuid nende käitumine oleks täiesti ebaefektiivne, kui valijad mäletaksid ja teeksid järeldusi.
Aga nad ei tee seda. Enamik inimesi surub selle alla – kuni järgmiste valimisteni. Siis lubab Merz taas omab “selget seisukohta”, Söder jälle “ei koostööd rohelistega” – ja mäng algab otsast peale.
Küsimus teile: miks lasevad inimesed end ikka ja jälle petta? Kas see on mugavus? Eitus? Või lihtsalt pidev lootus, et järgmine kord läheb kõik paremini ja inimesed peavad oma sõna?
Nüüd on teie kord: arutame!
PS: Kui kergesti saab inimesi petta – elav näide kommentaaridest
Selle artikli all olev arutelu näitab, kui hästi poliitikute retoorilised nipid toimivad. Lugeja nimega Ben kirjutas:
“Merz EI rääkinud KUNAGI piiride sulgemisest, see oleks absurdne, sest see lõpetaks koheselt kaubaveo ja EL-i kodanike vaba liikumise. Seda ei taha keegi! Ta rääkis piiril suurendatud kontrollist ja illegaalsete immigrantide eemaletõukamisest piiril, mis erineb piiride sulgemisest.”
Minu vastus sellele on: “Täname teid kommentaari eest! Teie vastulause on suurepärane näide sellest, miks poliitikutel alati õnnestub oma valijaid petta. Just selliste keeleliste peensuste kaudu mängitaksegi: kui inimesed kuulevad sõna “piiri sulgemine”, ei mõtle nad kõigile okastraadiga hermeetiliselt suletud riigipiiridele, vaid pigem illegaalse rände lõpetamisele.
Poliitilises debatis on “piiride sulgemisest” ammu saanud sünonüüm sellele, et illegaalseid migrante enam kontrollimatult riiki ei lubata. Nii et kui Merz nüüd väidab, et “keegi ei taha piire sulgeda”, annab ta meelega mõista, et illegaalse migratsiooni vastastest tõhusatest meetmetest ei räägitud kunagi – kuigi just seda valimiskampaania ajal lubati.
Asjaolu, et inimesed langevad selle keelelise triki õnge, näitab, kui hästi poliitikute strateegia töötab. Just seepärast pääsevad poliitikud sellistest ümberpööramisstrateegiatest eemale. Valijad tahavad seda uskuda – ja räägivad end seda uskuma. Järgmiste valimisteni.
Boris Reitschuster, ajakirjanik