Hiljuti käis EKRE Riigikogu saadik Helle-Moonika Helme saates “Impulss”, kus ta ainsana poliitikutest kaitses sõnavabadust. Nn vaenukõneseadus aga on endiselt kirvena Eesti vaba ühiskonna kohal rippumas.
Olemuslikult peaks nn vihakõneseadused, mida surutakse laialdaselt peale läänelikule ühiskonnale, andma kasu kogu ühiskonnale, kuid paraku näitavad kogu maailma kogemused, et need on osa “Loomade farmist” ehk siis piiravad need ühtede sõnavabadust teiste kasuks. Läänelike “vihakõneseaduste” raames ei tunne kristlane või rahvuslane ennast sugugi nii kaitstuna kui homo või migrant.
Vaenukõneseadused on välja töötatud läänelikus pseudoliberaalses ja vasakpoolses ühiskonnas selleks, et nende varjus saaks piirata konservatiivide ja traditsionalistide sõnavabadust – sellele viitavad kasvõi sotsiaalmeedia tsenseerijate kasutuses olevad algoritmid, mis fikseerivad “vihakõne” nendes sõnades ja sõnaühendites, mida kasutavad konservatiivid.
Vihakõneseadused kaitsevad teatud ideoloogiaid ja nende poliitikat – näiteks toetavad liberaalid ja vasakpoolsed sooideoloogiat ja massimigratsiooni, mistõttu on “vihakõnedena” võetavad need ütlemised, millega kritiseeritakse teatud migrante ja homoagenda agressiivsust. Nii on sisuliselt võimatu kritiseerida massirände tagajärgi, mis viimasel ajal väljenduvad arvukates noarünnakutes Euroopa linnade tänavatel, või karnevalilaadsete geiparaadide pealetükkivust.
Vihakõneseadused tungivad igasse valdkonna. Liberaalses läänes ei tohi kritiseerida näiteks inimese tüsedust (ka siis, kui see sõltub temast endast), sest see pidavat solvama õrnu hingesid. Tüse inimene võib oma “solvaja” ka kohtusse kaevata, kuigi tema kriitikat kuulda võttes võiks ta peagi hoopis oma paranevast välimusest vaimustuses olla. Vihakõneseadused nagu poliitkorrektsuski takistavad inimesi tegelikku maailma nägemast.
Ja muidugi on vihakõneseadus juba ka riiklik tööriist rahulolematu rahva vastu, sest “vihakõneks” tituleeritakse ka valitsusvastane konstruktiivne kriitika. Hiljuti nimetasid tuuleparkide vastased Saaremaale kavandatavat “arengut” genotsiidiks, pidades silmas seda, et kui meri saab täis hiigeltuulikuid ja saarel hakkavad kulgema suured elektriliinid, siis muutub see saar põlisrahvale elamiskõlbmatuks (ja seda peetakse osaks genotsiidiks mõne rahva vastu). Seepeale tegid vallaametnikud politseile teate vihakõnest.
Sõnavabadus on unikaalne, ta kas on või ei ole. Vihakõneseadused on igal juhul piirang ja jutt ei käi siin ammu enam otsest ähvardusest “Tapke nad!”, vaid see kehtib ka sõnadele “Mulle ei meeldi võõrad!” või “Ainult mehe ja naise abielu on õige.”
Vihakõneseadustel pole midagi ühist demokraatiaga, nad on ja jäävad totalitarismi lasteks.
Samas tahaks loota, et Ameerikas toimuvad muutused puudutavad ka nn poliitilist korrektsust, mida mõned on nimetanud inimsusvastaseks kuriteoks – sedavõrd palju on sooritatud kuritegusid, sest teatud teemadel on keelatud rääkida ja seega ohtude eest hoiatada. Eriti puudutab see massimigratsiooni tagajärgi.
Loodetavasti lõpeb Ameerika eeskujul ka nn vabandamine, kus inimesed paluvad vabandust asjade eest, millega nende põlvkonnad pole kuidagi seotud, näiteks mustanahaliste orjuse eest (milles on oma roll ka kunagistel Aafrika enda valitsejatel). Vabandamine on õige ainult siis, kui seda tehakse siiralt ja tõesti omal süül tekkinud asja eest. Liberaalses Läänes levinud vabandamine aga on pigem väljapressimisest tingitud enesealandamine, mis ei silu ülekohut, vaid on kättemaks.
Selline alandamine saavutas eriti räige vormi Hiina nn kultuurirevolutsiooni ajal, mil tarku ja intelligentseid inimesi sunniti piinamise teel ennast põrmu alandama ja kui siis inimene tunnistas nuttes kogu rahva ees, milline rämps ta on ja kui alatult ta Suurt Parteid on alt vedanud, polnud enam raske teda avalikult hukatagi. Liberaalses Läänes tahetakse siiani vabandamisega ennekõike enesealandamist saavutada, et inimene tunnistaks ennast rämpsuks.
Praegu tuleb au anda nendele sportlastele, kes Ameerikas BLM-i linnapõletamise aegu staadionidel põlvili ei laskunud, vaid jäid püsti, öeldes, et nemad sellise pseudoteemaga ei ühine. Rasedat naist püstoliga kõhtu sihtinud kurjategija George Floydi “ajalooline roll” tuleb Ameerikas samuti ümber hinnata, sest see mees polnud ei pühak ega märter, vaid lihtlabane kriminaal.
Uued Uudised