Eestis on rahade ja lubadega skeemitamine juba sedavõrd hulluks läinud, et see hakkab juba normaalset ärikeskkonda kahjustama. Jutt käib tuuleparkide arendamisest Vinni vallas.
Uudiste järgi on Vinni vallas pandud pidurit tuuleparkide arendamisele. Vallas on võim rahva valitud esindajate käes ja sel võimul on õigus rahva nõudel teatud protsesse pidurdada või lausa peatada.
Tuuleparkide arendajad on nüüd valla kohtusse kaevanud ja nõuavad arenduste jätkamist ja/või juba tehtud kulutuste kinnimaksmist. Kuidas on see võimalik?
Kui vallavõim rahva nõudel arenduse peatab, on see demokraatia. Miks peab vald juba tehtud kulutused kinni maksma? Miks ettevõtja üldse tegi need kulutused, kui tal pole niiöelda viimane kui lubav paber käes? Oodaku ikka arendusega seni, kuni kõik on seaduslik ja investeerigu siis. Kui investeeriti varem, siis on see äririsk.
Ilmselt on siin suur süü rohepöörasel riigil, kes jagab tuulearendajatele lubadusi, mida jagada pole tal õigust, sest saamata on madalama astme nõusolek. Riik aga on vekslid juba välja andnud, ilmselt eeldusel, et ta suudab teerulliga kõik korda ajada. Ettevõtja tegi juba riigi nõusolekul kulutused ning kui rahvas nüüd arendust ei luba, siis minnakse riigi vaiksel õhutusel kallale omavalitsusele, et rahanõudega neid järeleandmistele “nügida” või siis kaotuse puhul raha välja pressida. Riik lükkab vastutuse nagunii enda pealt ära.
Nii ongi loodud äraspidine ärikeskkond, kus mitte miski ei tööta nii, nagu peab. Riik jagab katteta lubadusi ja ei pea sõna. Projektirahadega harjunud ettevõtjad on harjunud igalt poolt saama ja kui ei saa, siis on peata. Korruptiivsed kantimis- ja skeemitamissüsteemid takerduvad sageli. Lõpuks saadetakse advokaadid kallale kõige nõrgemale, kes ei suuda enda eest seista ja võetakse sel püksidki jalast.
Selline on tänane Eestimaa.
Uued Uudised