Jälle oli osa eesti rahvast (kes ikka veel viitsib seda vaadata) tunnistajaks paljudele tühjadele propagandakõnedele ja Reformierakonna kuuleka toiduahela prassivale suurpidustusele. Jah, president Meri võttis selle “pingviinide paraadi” soomlastelt üle, et oma edevust rahuldada.
Et mängida väärikat riiki.
Ammu oleks aeg see pidu ümber korraldada presidendi heategevusballiks, kuhu saaksid kutsutud minna näiteks 500-eurose piletiga, ja mille sissetulek annetataks puudustkannatavatele perekondadele. Või mingi meditsiinitehnika soetamiseks, selmet aina raha kerjata nendelt, keda valitsus tahab surnuks maksustada.
Nüüd siis paarist selle aasta kõnekatkest, mille olen siit-sealt kinni püüdnud.
Ah et me pole kunagi nii hästi elanud?
Ega vist tõesti ei ole, – jõukuse mõttes, mitte vaimses või ühiskondlikus mõttes. Ent elu ei seisne ainult jõukuses!
Ja teate, meil ei ole ka kunagi olnud valitsust, kes meid nii palju ja nii halastamatult oleks röövinud nagu praegune. Ka ei ole me ise vastastikku üksteist kunagi nii palju röövinud nagu praegu, sest nagu valitsus ees, nii ka kasumiahned kodanikud järel. Halb eeskuju on nakkav, pealegi on ahned roobitsejad ju soosingus, valitsev ideoloogia lausa õhutab vastastikust röövimist ja kasuahnust.
Presidendi kohus meie maal on ahneid karjääripoliitikuid ohjes hoida, oma rahvast ja maad kaitsta südametunnistuseta parisnike hukutavate plaanide eest. Muud ülesannet meie presidendil ei olegi kui olla rahvale heaks eeskujuks ja moraalseks kaitsjaks.
Tunnistage, härra Karis, et te ei ole selle ülesandega hakkama saanud. Te teete seda, mis valitsus teile ette kirjutab. Te ju aitate Brüsseli vasallidel Eesti elu hävitada.
Ja siis te ütlete rahvale: “Me peame vihast lahti saama. Liiga paljud meist käivad ringi, juuksed püsti ja elektrit täis. Tigedus tuleb kuhugi maandada, kasvõi lugemisse või jalutuskäiku.”
Üsna lame kujund: juuksed püsti ja elektrit täis – aga sobib hästi igasugu fanaatiliste liberaal- ja sugusõdalaste kohta. Nad on ju tõepoolest justnagu elektrit täis.
Jah, meil on liiga palju viha ja vihkamist. Meie ühiskond on sellest kreenis. Meil kleebitakse korralikele inimestele peale inetuid silte ja sõimatakse neid foobideks ja äärmustagurlasteks ja Kremli käsilasteks. Ainult sellepärast, et nad ei taha hõiskamisega vastu võtta jaburaid ühiskonnauuendusi?
Aga teie, härra president, ei pidanud silmas ju seda fanaatilist viha terve mõistuse vastu, teie ju tahate vähendada ikka seda viha, mis rahva hulgas liigub, mitte seda vihkamist, mis voolab alla Toompea lossist ja ideoloogilisest meediast. Teie tahate, et rahvas ei hakkaks vihaselt vastu eesti keele ja kultuuri ja maaelu ja puhta looduse ja riikliku iseseisvuse hävitamise plaanile.
Te nimetate ju tigeduseks rahva vastuhakku hullumeelsetele poliit- ja äriplaanidele ja soovitate seda “tigedust” maandada jalutuskäikudega?
Aga see ei ole tigedus, see on terve mõistus, härra president! See on rahva enesekaitse!
Huvitav, et meil aina manitsetakse viisakaid, korralikke, seaduskuulekaid inimesi, kes niikuinii püüavad Eestit alles hoida ja üleval pidada, – aga mitte kunagi ei manitseta neid, kes nende kallal vägivalda tarvitavad. Ikka minnakse appi röövlitele, mitte röövli läbipekstud ohvrile.
Manitsetakse niisiis ohvreid, mitte vägivallatsejaid. Olge ometi kuulekad ja tasased, ärge hakake vastu, kui teid vägistatakse ja röövitakse! Ärge ometi vihake kurjust ja alatust ja võimurite ülbust. Sest siis te olete rassistid ja foobid, – ehkki keegi ei hakka vastu kellegi nahavärvile ega usutunnistusele, vaid kurjusele ja alatusele.
Kurjusel ja alatusel ei ole nahavärvi ega rahvust – ka mitte usutunnistust ega suguelulist eriorientatsiooni.
Need, kes meie ühiskonda vihkamist külvavad, ei kuula teid, nemad seda vihakülvamist ei lõpeta. Ja neid te ju ei manitsegi!
Viha kurjuse ja alatuse ja valetamise vastu on õiglane viha – ja seda üks õige president, kes oma rahvast hoolib, küll ei tohiks halvustada. Iga tervemõistuslik lapsevanem püüab oma lapsi kurjuse ja alatuse eest kaitsta. Seda viha ei tohi mõnitada sellise juuksed-püsti-kujundiga. Seda viha ei tohi vähendada!
Meie praeguses olukorras ei tohi nõuda, et targem järele annaks!
Kes ei vihka kurjust ja alatust, see on ise kuri ja alatu. Kas ka teie, härra president, tahate olla kurjuse ja alatuse poolel?
Astuge tagasi. Paluge andeks rahvalt, kes teile palka maksab, ent keda te ei ole kaitsnud röövijate eest, kelle kultuuri ja keelt te ei ole aidanud alles hoida.
Inimesed ei julge enam lapsi sünnitada, sest meie tulevik on ebakindel. Maakoolid, kauplused, haiglad ja apteegid, isegi päästeametid pannakse kinni, inimesed peavad ise hakkama korraldama oma ühiselu, ülbe valitsus eraldub neist aina kaugemale ja kõrgemale.
Kellele on rohkem antud, sellelt ka rohkem nõutakse. See on tarkusesõna, mida me peaksime järgima. Valitsus peab olema rahva ustav teener, mitte ülbe isand!
Võtke ennast kokku, härra president, tehke ometi üks mehetegu: kuulutage välja erakorralised valimised ilma e-valimiseta (sest see on uurimise all)! Meie riik on ju pankrotti aetud. Te ei ole ju nii rumal, et te seda ei näe?
Mis kasu te saate sellest, kui Eesti vanker kuristikku kukub?
Minul on valus seda pealt vaadata. Kas teil ei ole?
See ei ole vihakõne, see on ühe vana inimese sügava mure kõne.
Nagu kanaarilinnu kaebelaul kaevanduses.
Malle Pärn