Kolm aastat on idarindel vindunud, ütleme ausalt, täiesti mõttetu ja perspektiivitu sõda. Perspektiivitu eelkõige Karise ja Saksa poolt vaadates. Venemaa põlvili surumine ei ole hästi välja tulnud. Tänaseks on viimane lootus kustunud. Zelenskyy positsioonilt on kõik läinud otse vastupidi, see tähendab hiilgavalt – raha peksab megalt sisse ja vandi vaikne susserdamine ka eriti ei sega, mürtsu saab aga teha kõvasti.
Rinne on Kiievist kaugel, Zelenskyy on kaugemal veel. Nagu me kõik hästi teame, on Zelenskyy möllumees, sõumees ja ega ta viinapitsi ka ei sülita. Tõsi, diplomaatilises tegevuses pole ta loovus ja energia siiani maksvusele pääsenud, kuid viimased arengud on paljutõotavad. Nimetagem toimuvat slaavi diplomaatia eripäraks.
Minule väga meeldis see, kuidas ameerikamaal tahtis mingi rahakeldri ametnik saada Zelenskyylt allkirja, no et anna maavara ära ja ole vait. Zelenskyy oligi vait, täpsemalt otsustas ta ära väsida ja magama jääda. Millest ta nosu täis tõmbas, ei ole eksperdid veel kokku leppinud, kokaiini ja valge viina osakaalu osas puudub teaduslik konsensus.
Aga eelmainitud ja palju fänne leidnud uinak oli alles esimene samm uue inimnäoga ja rahvalähedase diplomaatia poole. Tõsi, riietuses on Zelenskyy olnud algusest peale trendeloov ja tagurlikke eelarvamusi põrmustav – ta on toonud riikide vahelisse suhtlusse dressipüksid, tossud ja mugavad ning maitsekad militaarse disainiga pusad.
Pintsak on ju teadagi nõme. Viimane suurkohtumine aga oli sõna otseses mõttes võrratu. Esile tuleb tõsta korteriühistu koosoleku stiilis kisendamist ja laamendamist. Kõik lõugavad korraga ja keegi võtab toimuva väga tabavalt kokku ukrainakeelse väljendiga: suka, bljad! Sellele vaimukale konstateeringule on raske midagi lisada.
Ovaalsaalis toimunud kohtumine oli Zelenskyy karjääri kõige veenvam sooritus. Sellist andmist pole kabinetti terasseinad ka Monica Lewinsky hiilgeaegadel näinud, kahjuks puudusid laval traditsioonilised sigarid, millest on muidugi kahju. Majanduslangus, teadagi. Igas muus mõttes oli vaatemäng Titanicu vööristseeni tasemel.
Täielik kunstiline õnnestumine, meistritöö, selles pole vähimatki kahtlust. Kui millegi kallal norida, siis tegelikult oleks võinud ikka pressika ka ära teha, nalja oleks saanud nabani. Aga see selleks, Trumpil on lavastajaannet, oli aeg vaatemäng lõpetada, ega ta paremaks enam minna ei oleks saanud.
Teine probleem on muidugi sisuline, ikka need kahtlased rahuideed. Kolm aastat oleme olnud sõjavaimustuse laineharjal, mäetippude lähedal, värske õhu käes lõbusasti aega veetnud ja need olid kuldsed hetked. Nüüd aga tuleb presidendihärra Trump ja rikub kõik ilusa ära, osundan:
“Teie rahvas on väga vapper, kuid te kas teete leppe või me lahkume ja kui me lahkume, võitlete te ise lõpuni,” ütles Trump Valges Majas toimunud kohtumisel. “Ma arvan, et see ei läheks väga hästi, kui te võitlete lõpuni, aga teil ei ole kaarte käes,” lisas Trump mõttetiinelt.
Kisa kära järgnes sellele, kui Trump andis otsesõnu mõista, et Ukraina peab tegema relvarahu ning tegema ka järeleandmisi Puškini ja Dovlatovi Venemaale. Mis mõttes? Relvarahu tähendab ju seda, et tapatalgutele tuleb lõpp. Ja järeleandmised kurjadele vantidele ei lähe kuidagi läbi. Niimoodi NATOt ei laienda.
Ah et teie, nadikaelad, teete rahu, nii jah? Mille vastu meie, patsifistid siis võitlema hakkame? Nii need asjad ikka ei lähe, kui oled sõjardiriik, siis sõdi ja ära inise. Mingi probleem demokraatia ja inimõigusega, vist jääbki sõda pooleli. Kuid tuleb näha ka rööbastelt maha jooksnud tippkohtumise päikeselist poolt. Vähemalt täna homme ei tehata veel inimeste tapmisele lõppu ja see rõõmustab nii kõrget aukandjat Kaja Kallast kui ka suvalisi eurouroode.
Millegipärast on sõja suurinvestor ja surma aktsiate kontrollpaki omanik hakanud rahust rääkima. Seda ei tohi teha. Rahu on puhas putinism, sest Putin on sõjard ja kui mina, 30 Maarjamaa tipp-putinisti hulka arvatu nii ütlen, siis see ka nii on. Minuga ärge vaielge, vaielge nn aasta ajakirjaniku Lainega.
Kuid suurinvestori taandumine annab võimaluse väikeinvestoritele, mis on suurepärane vereaken veel miljonite inimeste maha nottimiseks. Õnneks näivad Euroopas kõik ülikud üksmeelselt tapatalgute jätkamise poolt olevat. Suurvõimu teostaja Tsahkna ütles ja tal on kahtlemata selles küsimuses õigus: “I just had a call with my friend & (siin on ukraina lipu pilt ja lõpus tuleb neid veel, allakirjutani märkus) colleague @andrii_sybiha where I reassured Estonia’s support to Ukraine whatever it takes”
Vabas tõlkes, helistasin ukraina sõbrale ja kinnitasin, et Eesti toetab Ukrainat kasvõi nui neljaks. Mille peale X kommentaatorid mõistagi hakkasid jälle alandama ja mölisema ja Zelenskyyt valetamises süüdistama, sest too olevat öelnud, et Ukraina on nüüd üksi. Tsahknaga ei ole ju keegi ometigi üksi, see on tehniliselt võimatu. Ja kirjanike liidu esimees on ka Zelenskyy selja taga nagu vahva emahunt.
Nii et kõrilõikamine läheb siis vist ikka edasi jne. Maavarade pärast ei maksa muretseda, need on sügaval ning pommitamine ja täägiga torkimine ei kujuta meie maavaradele Ukrainas vähimatki ohtu. Meie sõda, meie maavarad. Ma arvan, et me ei pea oma maavarasid ukrainlastelt isegi küsima, need kingitakse ukraina kangelasliku rahva suurele sõbrale kohe pärast agressori põlvili surumist.
Loodame, et Euroopa suurvõimud oma viker- ja tankidiviisid kiirendatud korras rindele saadavad ja näitava nii Putinile kui Trumpile, kuidas see sõjaasi tegelikult käib. Kui aga millegipärast ümber mõeldakse, seda on ennegi juhtunud pärast emotsionaalselt üleköetud jututubasid, siis saab Ukraina lõpuks ometi võimaluse segamatult ja iseseisvalt võidelda, keegi ei sega ja nii ehk tulebki paremini välja, kes teab.
Nii või teisiti, tuleb Sven Sildnik valida Riigikokku, ega me muidu sisemisele ja välisele rahule lähemale ei liigu. Sõjardlus muutub iga päevaga enesehävituslikumaks. Vali paberil, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 01.03.2025