Eestil pole välisvaenlast vajagi, meie hakime siin üksteist tükkideks ise, ükskõik kas Ukraina, Vene või USA teemal. Või liberaalia-konservaalia teemal. Miks me ei saa enam ühtki teemat rahumeelselt arutada?
Ütleks, et kuule, mina arvan niimoodi, mis sina arvad. Ja kuulaks ära, mis keegi teine arvab ja millega seda arvamust põhjendab. Ja vahel äkki hoopis tõdeks, et kuule jah, sul võib õigus olla, ma nagu seda aspekti ei pannud tähelegi. See oleks normaalne suhtlemine. Me pole ju sõjas?
Ei, meil on kohe – sa oled ikka nii loll või kas valus ka oli kui lolliks läksid või kas rohud on võtmata või nojah, sa ju oled putinist mine ära Venemaale siit…
Ja sõimame kohe ka kõiki neid, kes meie halvakspanu on ära teeninud, kuni Ameerika presidendini välja. Isegi siis, kui me pole probleemisse üldse süvenenudki. Nagu kuuma supi sees oleks?
See on kultuuriküsimus. Vaimsus hakkab meil otsa saama. Emotsioonid löövad üle pea ja mõistus ei mängi enam kaasa. Saaks aga kakelda! Poisid, tulge kampa, anname tappa kõigile, kes teistmoodi mõtlevad või teistmoodi maailma näevad!
Me oleme ju tegelikult kõik justkui haritud inimesed, vähemalt keskharitud, paljud kõrgharitud, paljud magistrid ja doktorid ja puha, aga ikka nad lähevad leili, kui keegi midagi teistmoodi ütleb. Üks rahvas peab üksteisest lugu pidama, see on elementaarne alus vastastikusele suhtlemisele. Kõik ei pea olema sinu täpsed koopiad! Üks on ühes asjas tark, teine jälle teises, ja igaüks peaks kuulama seda, kes temast asjatundlikum on, kes on teadlikum; ja muidugi seda, kes räägib tõtt, seda mis ta päriselt mõtleb ja teab, mitte seda, mida talle mingi manipulaator on pähe õpetanud.
Jah, eks ole raske ennast hinnata, oma teadmisi ja arusaamist. Kel enesehinnang piisavalt (või liiga) kõrge, ega see taha teisele alla anda. Ja tingimata tuleb teisele koht kätte näidata, kuulutades, et “minul on õigus ja sina oled lollakas”. Siis on ilmselt hea tunne, et justkui oledki teistest targem ja tähtsam?
Ja veel üks asi: inimesed leiavad mõttekaaslasi, jagunevad mingitesse gruppidesse ning siis äkki avastab keegi, et üks tema mõttekaaslane ütles midagi, mis temale ei meeldi. Siis kohe hõikab, et ma pidasin sinust varem lugu või olin sinust paremal arvamusel või no nüüd oled sina ka hulluks läinud. Miks me ei suuda seda kannatada, et me võime mingis asjas olla ka eriarvamusel, ent siiski üksteisest lugu pidada ja kasvõi viisakalt vaielda, ilma üleliigse emotsionaalsuseta?
Jätaks selle vastastikuse sõimamise ometigi ükskord kõrvale. See on nii madal. Kas on see tegelikult alaväärsuskompleks, et kui midagi ütled ja keegi vastu vaidleb, siis tunned, et sind on kangesti alandatud ja solvatud. Et tahaks nagu, et ühendkoor laulaks sedasama laulu kaasa. Väärikus on kadunud. Inimesed ei pea endast lugu. Mis küll meiega tehtud on?
Malle Pärn