Ausalt öeldes on piinavalt valus lugeda meie amatöörpoliitikute ja „ekspertide” emotsioonidest nõretavaid reaktsioone Trumpi ja Zelenski kokkupõrkele Valges Majas.
Esiteks ei saa meie asjapulgad absoluutselt aru, et USA-le on Ukraina vaid üks tükk uue geopoliitilise tasakaalupunkti pusle ladumisel. Washingtonist vaadatuna on Ukrainast kindlasti palju olulisemad Lähis-Ida (loe: Iisrael, Palestiina, Türgi, Iraan ja kogu islamimaailm laiemalt), samuti Kesk-Aasia, Kaukaasia ja Kaug-Ida (loe: Hiina, Jaapan, Korea, Filipiinid ja Indoneesia).
Teiseks ei mõista meie ennast ukrainlasteks mõelnud tegelased, et Trumpi uus administratsioon ei kavatse lähtuda oma poliitikas külma sõja aegsest suuresti rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu toimuvast diplomaatilisest ringmängust, vaid suurriikide vahelistest operatiivsetest kontaktidest, mida ei sega lõputud kooskõlastuste ja konsensuste otsimised.
Kolmandaks on Trumpi välis- ja julgeolekupoliitika selgelt samastatav jõupoliitikaga ning selles kontekstis on tegijaid mänguväljal vaid üsna väike valik. Peale USA veel Hiina, Venemaa ja India ning võib olla mingite reservatsioonidega ka Jaapan, Iraan ja Brasiilia.
Ükski Euroopa riik sellesse kategooriasse ei mahu ja ammugi pole puhtalt kahepoolsetele suhetele ümber orienteeruva USA jaoks partner ka Euroopa Komisjon.
Neljandaks. Trump on olnud kriitiline USA varasemate sõjaliste sekkumiste suhtes maailma politseinikuna, kuna kõik need sekkumised on üldreeglina osutunud kaotusteks. Ja selles kontekstis näeb ta järjekordse kaotusena ka lääne sõjapartei poolt toetatud sõda Ukrainas.
Sõdimise asemel soovib Trump kokkuleppeid, mis baseeruksid kõigi asjaosaliste kasul ning oleksid sellest tulenevalt vähem kulukad ning püsivamad kui sõjalise sekkumisega saavutatu.
Tegelikult on Trump kõigest sellest rääkinud ka juba ammu enne, kui ta teist korda Valgesse Majja pääses. Kahetsusväärselt on see sõjaparteilaste ja muidu põmmpeade poolt ristitud Kremlimeelsuseks. Pole siis midagi imestada, kui taolise sügava vastastikuse erimeelsuse pinnal 28. veebruaril Valges Majas asi kokkupõrkeni jõudis.
Mis on aga selle kokkupõrke tulemus? Zelenski sai muidugi, mida tahtis, sest sõda jätkub. Trump sai aga samuti mida tahtis – ettekäände lõpetada Ukraina abistamine, mida ta käsitleb eelmise ärijuhi ebaõnnestunud investeeringuna.
Ent Trump sai veel midagi, mis on talle veel palju olulisem: nimelt võimaluse sõjaparteilaste võimu all olevatele eurooplastele must-valgel demonstreerida, et ilma USA-ta on nad maailmapoliitika kääbused, kelle sõjaline võimekus isegi ennast ajaloolisest inertsist suurriikideks pidavate brittide, prantslaste ja sakslaste puhul on nullilähedane. Või kes olid ikkagi need, kes hiljaaegu mingite neegerkuningate jõukude eest Aafrikast jalga lasid? Kui ma õigesti mäletan, siis prantslased ja nende tuules vähemalt Malist ka suurriik Eesti.
Praegu ootab Euroopat USA abita ka häbiväärne kapitulatsioon Ukrainas. Trummi võib ju taguda ja loosungeid võib ju karjuda, aga ma ei imesta, kui Trump kasutab USA abist ilma jäetud Ukrainat näidishukkamisena eurooplastele, demonstreerimaks neile, mis võib igaühega neist juhtuda, kui nad ameeriklaste ratsionaalseid argumente sõja õigeaegseks lõpetamiseks kuulda ei võta.
Ehk teiste sõnadega: kes ei taha kuulda võtta, see peab tunda saama. Kui te praegu valite konfrontatsiooni USA-ga, siis on üksnes aja küsimus, millal teil tuleb põlvi nõtkutada Moskva ees. Sest ilma USA majandusliku, diplomaatilise ja sõjalise vihmavarjuta olete te need, kes te olete – väikeriigid.
Ma soovitan kõigil, kes praegu räägivad Eesti maha müümisest emotsioonid kõrvale heita ja ratsionaalselt endale aru anda: kui ameeriklased praegu venelastega kokku lepivad, säilitab see ukrainlastele nende riigi. Kui ameeriklased praegu venelastega kokku lepivad, ei tule sõda ka Eestisse. Kui Trumpi sõimamine Euroopas (ja Eestis) jätkub, lähebki nii, et Trump pühib oma käed puhtaks ja soovitab meil lahkelt venelaste (ja hiinlastega) ise hakkama saada.
Ja siis näeme me, kuidas meie Venemaa ees pugevad Euroopa „liitlased” meid Venemaale maha müüma hakkavad ja juba mõne aasta pärast elame tõenäoliselt täiesti teistsuguses maailmas, kus paljusid elujõuetuks osutunud või reedetud riike lihtsalt enam ei eksisteeri.
Mart Helme, EKRE aseesimees