Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi kirjutab sotsiaalmeedias sellest, kuidas “sõjapartei” riskib sõja toomisega Eesti territooriumile.
“Euroopat ja Eestit on tabanud kollektiivse hullumeelsuse laine, mis näeb sõja jätkamist Ukrainas eriliselt dogmaatilist ja propagandistlikku meeltesegadust demonstreerides ainuvõimaliku lahendusena.
Mündi teise küljena ollakse maksku mis maksab valmis seisma vastu ka USA tänase administratsiooni rahupüüdlustele, saamata aru, et seeläbi asetatakse ennast juba kahe tule – USA ja Venemaa – vahele.
Ühel pool on Venemaa, kes on öelnud välja, et Ukraina NATO-sse kuulumine ei ole vastuvõetav ning teisel pool USA, kes on Trumpi suu läbi möönnud, et on valmis hülgama kogu konflikti algse põhjuse ehk Ukraina NATO-ga liitmise.
Selles kontekstis kujutavad Kallase ja teiste karjed, et Ukraina tuleb hinda arvestamata võtta vastu NATO-sse ning et “vaba maailm”, millele Vance heitis õigustatult ette demokraatia ja sõnavabaduse mahasurumist, vajab uut liidrit, endast loosungeid, mille hinda juskui mitte keegi arvesse ei võta ega tähele pane.
Kuhugi on kadunud kaine ja tervemõistuslik diplomaatiline kultuur, mis on asendatud infantiilse, loosungliku ja pimeda ideoloogilise märatsemisega. Euroopa koos oma välisesindajatega meenutab nartsissistlikku teismelist tüdrukut, kes on miljardärist papaga ehk Euroopa maksumaksjaga jõudnud esinduspoodi ning kui ta kohe ei saa seda, mida ta tahab, hakkab jalgu trampima, karjuma ja ähvardusi pilduma.
Mida me nüüd siis teeme, kui Ukraina NATO-sse ei saa? Kas viime Euroopa avatud konflikti Venemaaga ja vaatame pealt, kuidas Euroopa põleb? Mida see NATO üldse tavalisele eestlasele tähendab? Kas see on mingi pseudoreligioosne ühendus, millest väljapool pole päästet? Kas Ukraina piiride täieliku taastamise nimel oleme valmis tooma sõjategevuse Eesti territooriumile ja hävitama Eesti riigi ja rahva, selle asemel, et võtta kainemõistuslik hoiak ja toetada Trumpi plaani, mis rahustaks Euroopale eksistentsiaalset ohtu kujutava konfliktikolde?
Igal juhul Eesti pikemaajaline suund, mis on kogu välispoliitika infantiilse tunnelnägemisega asetanud ühele kaardile, on läbi kukkunud. Selle asemel, et naabritega (jah, ka Venemaaga) suhelda ning teha omalt poolt kõik, et konflikt ei laieneks, oleme teinud kõik risti vastupidiselt. Ma siiralt loodan, et me ei pea selle eest maksma hinda, mida me oleme aastaid endale oma rumalate ja tühjade ärplemistega ise kaela mananud.
Parafraseerides Kallast: jah, Euroopa vajab hädasti uusi liidreid ehk infantiilsete globalistlike räuskajate, sõjaõhutajate ja psühhopaatide seltskond tuleb võimu juurest välja vahetada.”