Pühapäeval pandi toime Euroopa türannide ja hirmuvalitsejate julgeolekutippkohtumine, kus otsiti alternatiivi Washingtoni rahuplaanile. Toimiva alternatiivina pakuti välja üks eriti muhe sõjaplaan, Ühendkuningriigi peaminister ja laste vastu seksuaalset tõmmet tundvate asumaadest pärit isikute kaitseingel Keir Starmer hakkas sonima “tahtejõuliste koalitsioonist” (“coalition of the willing”), et suurendada toetust Kiievile.
Muide, “vabatahtlike ühendusest” rääkis juba kolonel McGregor, kui ta juba ennemuistsel ajal prognoosis Ukraina vältimatut kaotust, mis siis veel militaarvõhikutele ilmselge ei tundunud. Kolonel ennustas, et NATO ei võta toru ja kokku aetakse vabatahtlike koalitsioon, eesotsas idaeurooplastega, sest teistest pole asja. Elame näeme.
Tahtejõuliste koalitsioon või tahtejõu koalitsioon on muidugi otsetõlkelised ja kõlavad eesti keeles kohmakalt, kui meil nüüd läheb lahti hullumeelne avalik-õiguslik sõjapropaganda, siis soovitan veenvuse huvides kasutada mitte sõnasõnalist, vaid kunstilist tõlget, toon mõned näited: raudse tahte koalitsioon, tahte ja raua koalitsioon (vastandiks söe ja terase liidule, mis pidin tagama rahu), teen mis tahan koalitsioon või tahan tappa ja põletada koalitsioon. Kurjuse telg on samuti igati sobiv väljend.
Starmer avaldas silmakirjalikult ja lihtsameelsest lootust, et see nn koalitsioon saab toetuse ja juhtimise Trumpi administratsioonilt. “Oleme täna ajaloo ristteel,” ütles satanistide sõjapartei kõneisik Starmer pärast 18 liidri tippkohtumist, mille hulgas oli ka Ukraina president Volodymyr Zelenskyy, kes näis olevat kõigile üllatuseks enam vähem kaine.
Starmer tutvustas nelja punkti kokkulepe-põhist “rahuplaani” (kuigi USA selle jamaga absoluutselt ei nõustunud):
– jätkata sõjalise abi suunamist Ukrainasse ja suurendada Venemaale avaldatavat majanduslikku survet; siiani on mõlemad hästi toiminud, miks mitte pedaali vajutada, eks ole;
– igasugune kestev rahu peab tagama Ukraina suveräänsuse ja julgeoleku ning Ukraina peab olema kohal kõigil rahukõnelustel; just nimelt peab, küllap leiutavad briti teadlased ka vastavad loodusseadused, siis on kindel, et läheb nii nagu tõmme tundub;
– rahulepingu korral tugevdada Ukraina kaitsevõimekust, et heidutada tulevasi sissetunge; heidutusest on alati hea rääkida, siis saab vasallidele vanu ja viletsaid relvi müüa ja lambist rinna ette ajada;
– arendada “tahtejõuliste koalitsiooni”, et kaitsta Ukraina lepingut ja tagada hiljem rahu; antud kontekstis tähendab hiljem pärast sõda kell kuus, ridade vahelt võib lugeda et pooletoobistele idaeuroopa asevalitsejatele antakse korralikult pistist ja nad uputavad oma rahvad verre, sõjakurjategijate valijatele on see muidugi paras.
See kõik oli soojendus ja hämamine, kuid üks oluline lause selle nupumehe plaani kirjelduses äratas paljude tähelepanu – valmisolek paigutada Lääne/NATO väed Ukraina territooriumile: “Ühendkuningriik on valmis seda toetama saabastega maas ja lennukitega õhus,” (“The UK are prepared to back this with boots on the ground and planes in the air”) ütles kuri ja kiimaline Starmer. Ta teatas ka lahkesti 1,6 miljardi naelsterlingi suurusest raketitehingust Ukrainale, öeldes, et “toetus Ukrainale on vankumatu.” Mõistagi vankumatu, aga ka väga kallis, huvitav kas maavaradele on juba käpp peale pandud?
Teadmiseks harrastusfiloloogidele ja põhulõugadele, “Boots on the ground” on lühend väljendist võitlusvõimelised väed, mis on paigutatud välisriiki. Barack Obama ja David Cameron on mõlemad seda väljendit kasutanud – see on fraas, mis pidevalt uudistes esile kerkib. Kuid kust see pärineb? Selle peale on tõesti raske tulla, jalaväelased on saabastega läbi muda ja liiva sammunud juba sajandeid, sussides ei jaluta kaugele, teadagi.
Eesti palgasõduritel ja palgamõrvaritel valmistuda viimaseks hüppeks. 100 g teravat hinge alla ja minek.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 03.03.2025