Uudised kirjutavad, et ameeriklased on kontaktis olnud Ukraina opositsioonijuhtide Porošenko ja Timošenkoga, mis viitab käimasolevale castingule, leidmaks vahevalitsusele (Ülemraadale) neile sobivat juhti. Z-i aeg saab vääramatult läbi, uus president, kelle nime täna keegi kuulnudki pole, ei kuulu aga kindlasti nn. sõjapartei ridadesse.
Mis puudutab aga sõjaparteilasi laiemalt, näib nende aeg vääramatult hääbuvat hetkest, mil kahurid vaikivad. Sõjahüsteeriaga kogutud poliitiline kapital muutub sekundiga väärtusetuks, mistõttu on need inimesed täna väga ärritunud ning teevad meeleheitlikke pingutusi, et protsessi nurjata. Hea näide sellistest sõgedatest tüüpidest on KaKa, kellest räägitakse ja kirjutatakse kui maniakaalsest venevihkajast järjest enam.
Vaenutegevuse lõppedes on kõik unustatud ja kõik riigid kipuvad teineteise võidu uuesti vene turule. See muudab seltsimees Kallase eurokolhoosi tubli välisbrigadirina mitte ainult kasutuks, vaid ka takistuseks. Tema sõjaka sõbra Macroni presidentuur saab nagunii läbi ja Mertzi Saksamaa jätkab tädi Angela venesõbralikku “business as usual” liini.
Eestil ei saa sõjajärgses Euroopas olema suuremat sõnaõigust, sest rohedebiilikute ja reformigrupeeringu poolt paljaks varastatud ja pankrotti viidud riigi seisukohad ei huvita kedagi. Viimased sündmused viitavad sellele üheselt juba täna.
Urmas Reitelmann, EKRE poliitik