Maailmas on nii palju kurjust, et normaalseid unenägusid on enam peaaegu ei paistagi. Öösel ärkasin hirmuhigi laubal, väljas oli pime, keegi piinas võrri – änn, ännn, ännn, jube, olin näinud Konstantin Pätsi ja küllalt lähedalt. Unenäo tegevus toimus mulle tundmatul kalmistul, ilmselt kusagil Lõuna-Hiinas, Päts jalutas haudade vahel grupi mudilaste ees nagu lasteaiakasvataja või giid.
“Siia matsin selle, siia aga selle…” selgitas riigivanem lastele. Pätsil olid jalas viigipüksid, ülakeha aga oli paljas, kui mitte arvestada lahtiste hõlmadega valgest brokaadist vestikest. Vesti taskust rippus alla jäme kullast uurikeltt, mille otsas kolmeharuline konks, see ripendas tal põlvekõrgusel.
Ühe tagasihoidliku hauaplaadi kõrval jäi Päts seisma ja tõstis rusika, nagu džunglisõja rühmajuht. Lapsed peatusid ja vaikisid nätsu närides. “Mis siin kirjas on? Kes on volitatud lugema?” küsis Päts nõudlikult. “Meile oleme lugemisest vabastatud, meie oleme homoseksualistid,” vastasid lapsed kooris.
Vaatasin hauaplaati lähemalt, kiri oli hieroglüüfides, kuid täiesti arusaadav, eestikeelne tõlge kõlab: “ Siin puhkab seltsimees, kes uskus kõiki valesid” Päts kummardus samuti lugema, aga vaatas siis mulle otsa ja küsis: “Kuidas sa välja said? Kohe hauda tagasi! Tüdrukud, tooge mulle labidas!”
“Reetur!” karjusin ma närvivapustuse äärel ja tahtsin vabamüürlikule lurjusele vastu hambaid anda, aga kahjuks ärkasin kohe seejärel üles ja töö jäi pooleli. Kui poliitikud ja delfiliitikud nii palju ei valetaks, siis näeksid inimesed ilusaid unenägusid huntidest, karudest ning kosmosesõdadest ning ärkaksid hommikul täis töölusti, reipalt.
Vabariigi helgemad pead asunud juhtima tähelepanu sellele, et oleme viimase inimpõlve, 25 aastat ja enamgi veel, elanud totaalses vales. Valetatud on kõige kohta, alustades oopiumisõdade ja sundsüstimisega ja lõpetades 200 soo ning luulude valdkonda kuuluvate julgeoleku ning iseseisvuse tagatistega. Nipet-näpet meremiihaleid, massiimmigratsiooni ja tuulispaska siia juurde.
Mäletan selgelt, see oleks nagu eile olnud, kõik kohad olid täis mingeid “meie inimesed” ja “erinevus rikastab” või “tühjad südamed” sorti plagusid. Nüüd ronib riigivõim pükstest välja, et “meie inimestelt” valimisõigus ära võtta, nende klooster seebiks keeta ja kõiki oma poliitilisi vastaseid “meie inimeste meelseteks” sõimata. Ma tahan elada maailmas, kus pole teid ega teie inimesi, mul on unistus.
Eriti tore on see, et mõlemad äärmuslikult tülgastavad suhtumised, risti üksteisele vastukäivad, nagu nad on, põhinevad valel. Esimene sooroslikul “erinevus rikastab” ja “avatud ühiskond” on heal valel. Teine aga valelikul sõjapropagandal ja eskalatsioonikirel, mis mõlemad peaksid normaalses riigis seadusega keelatud olema. Ühelt lollilt valelt sujuvalt teisele ja otse vastupidisele üle minna ei ole meie propagandamadudele ja stratkomi vägimeestele mingi probleem.
“Meie inimeste” ajal valitses hüsteeriline russofiilia, kangutati viisavabadust Venemaaga, räägiti lolli juttu sellest, et vant on demokratiseerunud ja sõimati kõiki mõistusele kutsuvaid hääli vene agentideks ja russofoobideks. Loogikat pole mingisugust, aga need kaks asja sobivad liberaaldemokraadi või sotsirakatsite peas oivaliselt kokku nagu sukk ja kukk.
Küll mind sõimati kommentaariumides venelaste käsilaseks, sest ma julgesin peavoolule vastu vaielda ning nimetasin vanti põlisvaenlaseks. Siis hakkas mulle vastu erootiline vandiembamine, nüüd ajab mind oksele kinnismõtteline tiblaküttimine ja düsfunktsionaalne sibulajaht kõigis eluvaldkondades. Arvo Pärtki sai Postimehes oma jao. Minu seisukohad ei ole muutunud, sõimunimi küll, nüüd olen top 30 putinist ja mitte lihtsalt käsilane, vaid mõjuaegent.
Tegelikult mõrvaragent, aga keda huvitab. Mul on täiesti ükskõik, mida te valetate ja kuidas normaalseid inimesi sõimate, sügavalt savi, millistes luuludes hetkel elate või surete. Ehkki propagandamadude ja nende hüpnotiseeritud saakloomade jutt muutub pidevalt, on see alati vale ja alati ebanormaalne, reeturlik, värdjalik ja kahjulik.
Aga kuidas see saakski teisiti olla? Kuidas peaks vaene loom jõudma tõeni, kui ta on juhm, vahib näosaadet ja joob viina peale? Kas tõde peaks tulema pudeli põhjast või reklaamipausist? Raske vastata. Või ammutab lollike kommunistide propagandat kõrgelaubaliste pedofiilide hämaratest ja haiglastest teostest? Parem vaadaku juba telekat, siis ei lähe ehk päris sassi omadega.
Las ta olla, nad tõesti ei saa kahelda telesodomiidi autoriteedis, aju ehitus ei võimalda. Ja ega sõjard-massimõrvar ega globalist-satanist ole siis kuidagi kahtlased ega vastikud, kui nad ometigi räägivad sirge näoga demokraatiast ja inimõigusest. Mina ei usu, mina olen ammu aru saanud, et inimõigused on ainult neegritel ja homodel.
Kuidas lihtne inimene saaks kahelda mõnes põlise vargapartei ninamehes või tema valedes, kui ta ikka on kogu elu varastanud, küll ta siis ikka seda meremiihali asja tunneb, nupumees, talle juba sõrme suhu ei pista. Valge kampsun, kilekott, vilav pilk – kõik need on veenvad argumendid.
Kui ei teaks, et varas, siis usuks ise ka. Olgu veel noored, nemad pole näinud ei vaba Eestit ega vene okupatsiooni, nad on terve elu vales ligunenud, vanemad on ka jokkis kogu aeg või tööl, arusaadav, siit elulooma ei tule. Aga kas minuvanused on targemad? Halligi, vene okupatsiooni ajal sülitasid teleka ekraani täis ja ropendasid, kui pleenumit näidati.
Nüüd vahivad hardalt sodomiite nagu ikooni, vaata et annavad veel suudki lameekraani lameajule. See ei saa võimalik olla, aga see on võimalik. Parim näide on muidugi sõjapropaganda. See on ju lollakatel Piibli eest, seda teavad nad peast, need valed vuristavad ka kuue õlle all ette nagu katekismuse.
Ameerika välisminister võib üles tunnistada, et Ukrainas toimuv on usa-vandi proksisõda, varisõda, nende sõda. No ei ole, tema teab paremini, nagu oleks oma käega seadusliku valitsuse kukutanud ja riigi verre uputanud. Loll ja alati leiab endast veel lollima, keda uskuda, olgu selleks müüdav poliitikukoer, ajakirjanikulojus või sõjard – jätis par excellence.
Oleme olukorras, kus tänaval käivad ringi eestlaste näo ja nimega armetud olendid, aga nende tõeline kodumaa on Valede Kuningriik, nende usk on alati uus ja alati muutuv vale ja nende identiteet on samuti võõraste kurjategijate levitatud valedest kootud kookon.
Antud juhul on nad ukraina vabadusvõitlejad, oma fantaasiamaailmas Eesti iseseisvuse eest mölarelvaga vehkimas ja valede mantra lõputu kordamisega võitmas Vene-USA lootusetut ja totrat verepulma. Naeruväärne ja piinlik, aga mitte neil endal, seda tappeski mitte. Ja võibolla ei tapetagi ära, kes teab.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 07.03.2025